-
Eesti keele kujunemine algas 2000 kuni 2500 aastat tagasi läänemeresoome algkeelest. -
Sotsioperioodid on iseäranis määrava tähtsusega uute sõnade laenamise seisukohalt, samuti kirjakeele kujunemisele. Eesti keele kujunemisloos eristatakse 9 sotsioperioodi. -
Eesti keele esimene sotsioperiood. Eesti alal elasid eesti keele kõnelejad ja eesti keel oli piirkonna ainuke suhtluskeel. Eesti ala oli administratiivselt killustunud ja kujunesid välja eesti keele põhimurded. Kirjakeel puudus, kultuur põhines suulisel traditsioonil.
-
Toimusid esimesed muutused, mis eristasid eesti keele teisest läänemeresoome keeltest, õ teke, pts-i muutus, kt muutus.
-
Murrangu ajajärk tõi kaasa väga palju keelemuutusi, perioodi lõpuks oli eesti keel juba üldjoontes sarnane tänapäeva eesti keelega. Toimusid mitmed häälikumuutusi (lõpukadu ja sisekadu), muutus käändkondade süsteem, kaduid mitmed tunnused ja lõpud, tekkis vältevaheldus, tekkis kaudne kõneviis jmt.
-
Orduaeg ehk eesti keele teine sotsioperiood algas 13. sajandil. Algas Muistse vabadusvõitluse järel ning Eestis tekkis alamsaksakeelne kõrgklass ja Eesti ristiusustati. Eesti keel jäi Eesti alal madala staatusega keeleks, mida kõneles lihtrahvas, ametlik kee oli alamsaksakeel ja kiriklik keel ladina keel. Kultuur oli suuline ja kirjakeel puudus.
-
Esimesed eestikeelsed lausekatkendid on kirja pandud Henriku ,,Liivimaa kroonikas", lisaks on kroonikas mitusada Eesti koha- ja isikunime näiteks Otepää jmt, eesti keelseid sõnavorme on kroonikas vähe (maia e maja) ning ka üksikuid ilmekaid fraase. -
Teine tähtis allikas eesti kirjakeele alguses oli Taani hindamisraamat, mis on kirjapandud 1241. aastal ning hõlmab maavaldussuhete registrit ning sisaldab kohanimesid nagu Peskulae e Pääsküla, Hirwae e Iru jmt, enamik selles sisalduvatest kohanimedest on tänapäevani säilinud. Raamat sisaldab ka maastikusõnu nagu mägi, aru ja laid, looma- ja taimenimetusi (härg, põder), ning eluviisi kirjeldavaid sõnu nagu pere, vald ja hiis. -
Vanimad säilinud eestikeelsed tekstid on seotud luterliku reformatsiooni levikuga, need on usutekstid, mille kirjutasid sakslaste pastorid. Sellepärast nim. eesti kirjakeele varasemat arengujärku kirikukeele ajajärguks. Kirjakeelt arendati ja ühtlustati peamiselt piiblitõlke ja luterliku misjonitöö käigus. Kirjakeel kujunes algusest peale välja kahes piirkondlikus variandis lõuna- ja põhjaeesti kirjakeel. Vana lõunaeesti kirjakeelt peeti keelekujule lähemaks kui põhjaeesti kirjakeel.
-
Esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat on Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katkekismus 1535 aastast. Raamatust on säilinud 11 katkendikku lehekülge. -
Eestisse oli jõudnud reformatsioon ja maa liideti algul osaliselt ja hiljem tervikuna Rootsi kuningriigi koosseisu. Eesti keel oli ikka alamklassi keel. Alamsaksa keele kõrvale oli piiblikeelena ülemsaksa keel ja administratsiooni keelena rootsi keel. Linnad olid mitme keelsed maapiirkonnad eesti keelsed, loodi eesti kirjakeel.
-
See periood oli eesti kirjakeele arenguloos murranguline. Ilmusid esimesed eesti keele grammatikad, pandi sel sajandil kindel alus kirikukeelele. Ilmus eesti keele õpetamiseks mõeldud aabist ja töötati välja esimene ühtlustatud kirjaviis, vana kirjaviis.
Kirjakeele algusaegadel olid eesti kirjakeelel kõige olulisemad kontaktid alamsaksakeelega, sest see oli kaua olnud ametlik asjaajamiskeel. Tänu sellele on eesti kirjakeelde tulnud rohkesti kultuurisõnavara ( u 800 laenusõnad). -
Tema panus oli eelkäijate omast suurem tänu sellele, et tema raamatud ilmusid trükituna. Stahli keelekasutus sai kaasaegsetele eeskujuks. Ametikaaslaste saadetud materjalidest tuleneb Stahli teoste keeleline eripära - suur varieerivus sõnavaras ja vormistikus.
-
- sajandi esimesel poolel ilmusid esimesed eesti keele grammatikad: Heinrich Stahli põhjaeestikeelne ,,Anführung zu der Esthinschen Sprach" (,,Juhatus eesti keele juurde") koos sõnastikuga.
-
- sajandi esimesel poolel ilmusid esimesed eesti keele grammatikad: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeele grammatika ,,Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam" (,,Grammatilised vaatlused eesti keelest"). Gustlaffi grammatikat peetakse omas ajas põhjalikumaks ja keeleomasemaks kui Stahli keeleõpetust.
-
Suur pööre eesti kirjakeele kujundamisel toimus 1680. aastatel, kui B.G.Forselius pakkus rahvahariduse arendamise ja rahvakoolide rajamisega koos välja uue, kergemini loetava kirjaviisi vana kirjaviisi ehk Forseliuse kirjaviis.
Kuna eesti varasem kirjakeel on ennekõike usutekstide keel ja piibli rahvakeeltesse tõlkimist peeti luterliku misjonitegevuse tähtsamaiks osaks nim. tollast kirjakeele arendamist ja grammatikate koostamist misjonilingvistikaks. -
Alguseks peetakse eestikeelse täispiibli avaldamist 1739. aastal. Tänu sellele võttis kindla kuju eesti kirjakeel. Sellel perioodil kujunes kaasaütlev kääne, i-ülivõrret ja i-mitmust loomine Aaviku poolt, maks-, nuks- ja nuvat- vormi loomine.
-
Eesti ala liideti Vene tsaaririigi koosseisu. Seda perioodi iseloomustab Balti erikorra. Saksa keel domineeris, rootsi keele tähtsus taandus ning riigiteenistuses muutus oluliseks vene keel. Eesti keel oli jätkuvalt alamklassi keel, kujunes välja eesti kirjakeel ja hakkas ilmuma eestikeelset kirjandust, regilaul taandus ja asendus riimilise rahvalauluga.
-
- sajandi esimesel poolel välja kujunenud raamatukeele jätkasid ka 18. sajandi jutukirjanikud, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel. Eesti poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730.-40. aastatel. 18. sajandi viimasel veerandil ilmus aga juba mahukai õpetliku sisuga juturaamatud näiteks Fr.W. von Willmanni ,, Juttud ja teggud". Tähtsamad jutukirjanikud: F.G. Arvelius, F.W. von Willmann, O.R. von Holtz ja J.W. Ludwig von Luce.
-
- aastal ilmus esimene eestikeelne täispiibel. See on Eesti kultuuriloos väga oluline teos, sest levis rahva hulgas ja kujundas arusaama raamatukeelest ja -stiilist, mis jäi kasutusele kogu 18. sajandi vältel. Eestikeelse piibli olemaolu aitas kaasa lugemisoskuse levikule ning avardas rahva silmaringi. See viis kirjakeele uuele tasemele, sest keelt, millesse on võimalik piiblit tõlkida, võib pidada kultuurkeeleks.
-
Pastor ja literaat Otto Wilhelm Masing oli püüdnud oma teostes kirjaviisi lisamärkide abil eestlastele hõlpsamini arusaadavaks muuta, aga ükski sellistest uuendustest ei tulnud siiski laiemalt käibele. Soovitas kaashääliku palatalisatsiooni tsirkumfleksiga eelneva täishääliku peal, hiljem soovitas ta sedasama märkida punktiga vastava kaashääliku all see ettepanek õnnestus ja võttis Masing eesti keele õ-hääliku tähistuseks kasutusele vastava tähemärgi, mis oli varem puudunud.
-
- sajandi algul jätkus rahvavalgustuslike tekstide väljaandmine: ilmus nii õpetlikut kirjandust kui ka kalendreid, perioodikat ja õppekirjandust. Selle perioodi tunnus on ühtse eesti kirjakeele poole püüdlemine. Jõuti arusaamisele, et eesti rahvusliku ühtsuse huvides on arendada kultuurkeelena ühist kirjakeelt. Toimus rahvuse kujunemise seisukohalt tähtis rahvusliku liikumise kõrgaeg.
-
Ahrens ei lähtunud ladina-saksa grammatika eeskujust, vaid soome keelest. Ahrens pidas eesti keelt soome keele tütreks, et just soomepärane kirjaviis võimaldab vahet teha eesti keele oluliste pikkade ja lühikeste häälikute kirjas vastandamisel. Uue kirjaviisi juurdumine võttis aega, sest haritlased ei olnud selle suhtes üksmeelel, alles pärast seda, kui Kreutzwald hakkas seda kasutama oma raamatutes ja ilmusid uues kirjaviisis kooliraamatud, hakkas kirjaviis laiemalt levima kultuuris.
-
Kreutzwald arendas teadlikult eesti keele sõnavara, tuues kasutusele uusi laenutüvesid ja rikastades keelt tuletistega. Kreutzwald rikastas näiteks arstiteaduse ja loodusteaduse sõnavara. Ta tuletas ka abstraktseid nimisõnu us-liite abil. Kreutzwald on oluliselt mõjutanud kirjakeele juurundamist kui ka kujundamist tema hoiakutega ja keelekasutusega.
-
Wiedemann oli esimene professionaalne keeletedlane, kes kogus keelematerjali ja uuris eesti keelt teaduslikult. Alates 1861. aastast pühendus ta eesti keele murdeliste erijoonte kirjeldamisele ning 1869. aastal ilmus tema ,,Eesti-saksa sõnaraamat", oli Wiedemann ise kogunud murdmaterjali. 1875. aastal ilmus tal kirjeldav saksakeelne eesti keele grammatika ning ta on kirjutanud ka uurimuse võru keele kohta. Tal on suuri teeneid eesti keele materjali talletamises ja süstemaatilises uurimises.
-
Marahwa Näddala-Leht oli Masingu olulisim eesti keelne väljanne.
Selle kaudu lisandus eesti kirjakeelde uut sõnavara näiteks laensõnad opera 'ooper', oksjon, magister,uued liitsõnad 'astronoom' ja taevatund; tuletised 'uimasus' jmt. -
Saksa keel püsis asjaajamis- ja kultuurikeelena, eesti keel oli jätkuvalt alamklassi keel, kuid hakkas tekkima eestikeelne haritlaskond. Sel perioodil kujunes välja eesti kirjakultuur, eestlaste kirjaoskus kasvas ning arenes raamatukultuur. Kasvas kakskeelsus, paljud haridust saanud eestlased saksastusid.
-
Kestis kuni Eesti iseseisvumiseni. Asjaajamine, haridus ja teadus muudeti venekeelseks. Kujunesid kolm kohalikud keeled- vene, saksa ja eesti- kolmkeelsus. Vene keel oli ametliku keelena tähtsaim, baltisakslased arendasid oma kuulturi ja ühistegevust saksa keeles, eestlased eesti keeles. Algharidus, ajakirjandus ja ilukirjandus olid mitmekeelsed, hakati arendama eesti kirlakeelt.
-
Aavik lõi keelde uusi tuletisi ning kunstlikke sõnatüvesid, lisaks sellele täiendas ta grammatikasüsteemi ja andis näpunäited lauseehituse kohta, Aavik esitas ka programmilise väljenduse lühendamise ahela. Ta pidas oluliseks, et uudiskeelendis oleks kasutatud vaid selliseid häälikuid ja häälikuühendeid, mis on olemasmkeele enese sõnades. Aavik moodustas elu jooksul umbes 300 tehistüve, milles tänapäeval kasutatakse umbes 50.
-
- aastal ilmus kirjakeele kokkuleppeid sisaldav esimene õigekeelsussõnaraamat, ,,Eesti kirjakeele õigekirjutise-sõnaraamat", mida oli koostatud rühmatööna aastatel 1910-1918.
-
Algas eestikeelse ülikooli loomisega ja eesti keele muutumisega ainsaks ametlikuks keeleks EV territooriumil. Kakskeelsus eestlaste hulgas kahanes, kuid baltisakslaste hulka kasvas. Kasvas linnaelanike arv, murrete osatähtsus kahanes. Kujunesid välja eesti erialakeeled, arenes terminoloogi. Kirjakeelne haridus muutus kohustuslikuks ning kirjakeele kasutus muutus avalikus elus üldiseks.
-
Alates 1927. aastast hakati eesti rahvakoolides õpetama normitud kirjakeelt. Kooliõpetuseks olid aluseks E. Muugi õpikud ning õigekeelsusnormide puhul lähtuti Muugi ,,Väikesest õigekeelsus-sõnaraamatust". -
Nõukogude perioodi ajal vene keele mõju suurenes avalikus keelekasutuses. Eesti keele seisund halvenes. Loodi Keele ja Kirjanduse Instituut, mis hakkas tegelema keelehooldega, seda, kuidas keelekasutus muutub ei jälgitud ja pooldatiühtlustamist ja traditsioonidest kinnihoidmist. Normitud kirjakeelt käsitati traditsioonilise ja muutumatuna. Läbi nõukoguse aja suudeti varem keeleteaduse vallas saavutatut hoida ja edasi arendada. Säilis emakeelne õpetus ning eesti keele prestiiž oli kõrge.
-
Kestis Eesti taasiseseisvumiseni. Vene keele kasutuse järsk tõus, paljud ühiskonnaelu valdkonnad muutusid eesti-vene kakskeelseks või vene keelseks. Kasvas venekeelsete sisserännanute hulk.Rahvustevaheliste suhtluskeel oli vene keel. Kujunesid välja erinevad keelekeskkonad, kultuurielus suurenes kirjakeelsus, murded hääbusid v.a. Võrumaal ja saartel.
-
tekkinud on täiesti uus allkeel, internetisuhtlus keel. Eesti kirjakeele staatus on kinnistunud. Inglise keele osatähtsus on suurenenud ning sealt on laenatud mõned sõnad. Kui eestikirjakeele kujunemist määras varem ennekõike raamatutekst, siis tänapäeval mõjutab keelekasutajaid rohkem ajakirjandusväljaannete keelekasutus. Meediakeel annab eeskuju, seda jäljendatakse ning see pidevalt läheneb argisele kõnekeelele.
-
Algas Eesti taasiseseisvumisega. Eesti keelest sai EV-s ainus ametlik keel. Kõik avalikud valdkonnad eestistati, kuid jätkuvalt kasutatakse vene keelt, vene elanikkond muutub kakskeelseks, eestlaste noorema põlvkonna vene keele oskus kahaneb. Eesti keel võetakse kasutusele ka uutes infotehnoloogilistes rakendustes, arendatakse keeletehnoloogiat. Kestab tänapäevani.
-
Alates 1993. aastast on saanud oulisimaks keelekorralduslikuks instantsiks Emakeele Seltsi keeletoimkond, kes otsustab normingumuutusi.
Praegune keelekorraldus lähtusb kirjakeelde sobivate variantide paljususest ja annab keeleüldsusele soovitusi, mitte rangeid ettekirjutusi. Kirjakeele normi aluseks on õigekeelsussõnaraamatu viimane trükk, ÕS 2013. Eestis on mõistetud ühtse kirjakeele kasutamise ja säilitamise vajadust.
