-
Eesti keel kujunes läänemeresoome algkeelest umbes 2000 kuni 2500 aastat tagasi.
-
Toimusid esimesed muutused, mis eristasid eesti keele teistest läänemeresoome keeltest. Üks nendest muutustest oli õ-hääliku tekkimine.
-
Eesti keele esimene sotsioperiood. Eesti aladel suheldi ainult eesti keeles, kujunesid välja eesti keele põhimurded. Kirjakeel puudus ning kultuur põhines suulisel traditsioonil.
-
Murrangueesti ajajärk tõi kaasa väga palju keelemuutusi. Kujunesid välja tänapäeva eesti keele põhijooned ja eesti keele eristus teistest läänemeresoome keeltest.
-
Muistse vabadusvõitluse järel tekkis Eestisse alamsaksakeelne kõrgklass ning Eesti ristiusustati. Ametlik suhtlus toimus alamsaksa keeles, kiriklik tegevus oli ladina keeles ning lihtrahvas kõneles eesti keeles. Eesti kultuur oli suuline ning kirjakeel puudus.
-
Esimesed eestikeelsed lausekatkendid on Henriku "Liivimaa kroonikast" . Teos on ladina keelne, kuid selles leidub eestikeelseid sõnu ja lauseid. Mõned näited on Odenpe (Otepää), Sadegerwe (Saadjärve), Wottele (Vootele), Lembitus (Lembitu), malewa (sõjavägi), maia (maja) ning fraas nagu "Laula! Laula! Pappi!".
-
Vanimad säilinud eestikeelsed tekstid on seotud luterliku reformatsiooni levikuga. Näiteks Kullamaa vakuraamat, mis pandi kirja 1524 kuni 1532 ning Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katekismus 1535. aastast
-
Eesti liideti Rootsi kuningriigi koosseisu. Administratsiooni keel oli rootsi keel, alamsaksa keelele tekkis kõrvale piiblikeelena ülemsaksa keel, eesti keel oli jätkuvalt alamklassi keel. Ladina keele tähtsus kahanes. Linnad olid mitmekeelsed ning maapiirkonnad eestikeelsed. Loodi eesti kirjakeel ning tekkis saksa-eesti kakskeelne vaimulikkond. 10% eestlaskonnast olid kirjaoskajad.
-
Tema trükitud raamatud levisid Eesti kirikuteõpetajate hulgas. Tema keelekasutus sai eeskujuks kaasaegsetele. Tema teoste keeleline eripära oli suur varieeruvus sõnavara ja vormistikus.
-
Eesti kirjakeele algusaegadel oli kõige olulisem kontakt alamsaksa keelega. See oli juba mitu sajandit olnud Eesti- ja Liivimaal ametlik asjaajamiskeel. Rohkesti kultuurisõnavara on tulnud alamsaksa keelest, näiteks hariduse (kool), kulinaaria (köök), riietuse (mantel), põllu- ja käsitöö (vokk) ning usundiga seotud sõnad (piibel).
-
Teos ilmus välja põhjaeestikeeles ning koos sõnastikuga. Nii selles kui ka Gutslaffi teoses esitatakse eesti keele käänd- ja pöördsõnade muutmise näiteid ja muutumatute sõnade loendeid. -
Teos on lõunaeesti keele grammatikast. Gutslaffi grammatikat peetakse oma ajas põhjalikumaks ja keeleomasemaks kui Stahli keeleõpetust.
-
Varasem kirjakeel oli ennekõike usutekstide keel. 17. sajandi lõpuks oli olemas nii vana kui ka uue testamendi tõlkekäsikirju, puudus aga põhjaeestikeelne piibel.
-
Teos on põhjaeesti keele grammatikast ning saksa-ladina-eesti sõnaraamat, mis sisaldab umbes 12 000 eesti sõna. Valdav on igapäevase elukorraldusega seotud sõnavara, näiteks koda, laudkatus ja saun. Oma aja kohta väga põhjalik grammatikakäsitlus.
-
B. G. Forseliuse poolt välja pakutud kirjaviis, mis oli varasemast kergemini loetav. Ta kasutas seda oma aabitsas, mis ilmus välja 1685. aastal.
Mõned põhilised kokkulepped olid: võõrtähtede kasutuse vähendamine (nt c,f,x,y ja z), h ärajätmine täishääliku pikkuse märgina (nt kool, varem oli Kohl) ning rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega (nt saan ja meel). -
Põhjaeesti keele grammatika teos. -
Uuseesti keele perioodil on toimunud taas vähem muutusi. Mõned suuremad muutused on kaasaütleva käände väljakujunemine ning oleva käände kasutuselevõtt.
-
Eesti ala liideti Vene tsaaririigi koosseisu. Oli baltisaksa mõisaühiskonna hiilgaeg. Saksa keel domineeris, rootsi keel taandus, riigiteenistuses muutus oluliseks vene keel, eesti keel oli jätkuvalt alamklassi keel. Kujunes eesti kirjakeel ja ilmusid esimesed eestikeelsed kirjandusteosed. Tekkis ka ilukirjanduse keel.
-
- sajandi esimesel poolel sai tänu jutukirjanike Fr. G. Arvelius, Fr. W. von Willmann, O. R. von Holtz ja J. W. L. von Luce teostest alguse eesti ilukirjanduse keel. 18. sajandi viimasel poolel ilmus näiteks välja Fr. W von Willmanni tõlkemuganduslik "Juttud ja teggud", mis oli õpetliku sisuga juturaamat. See sisaldas ka rahvusvaheliselt levinud valme ning mõistujutte.
-
Kogu 18. sajandit kirjakeele ajaloos on hakatud nimetama piiblikeele sajandiks. Täispiibel sisaldas vana ja uut testamenti koos apokriiva raamatutega. Piiblil oli suur mõju: see avardas inimeste silmaringi, parandas eesti keele staatus, rikastas kirjakeele sõnavara, kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist, arendas rahva lugemisoskust. -
O. W. Masing oli väga hea eesti keele oskusega pastor ja literaat. Ta võttis kasutusele õ-tähe ning tema olulisim eestikeelne väljaanne oli Marahwa Näddala-Leht (1821-1823 ja 1825). Selle väljaande kaudu lisandus eesti kirjakeelde uut sõnavara. Mõned näited on magister, oksjon, taevatundja (astronoom), kaevandus ja katsum (ülesanne).
-
Ta kuulus estofiilidest saksa pastorite hulka ning oli avaldanud teose "Tallinna murde eesti keele grammatika". Ta ei lähtunud ladina-saksa eeskujust, vaid soome keelest. Tema grammatika näitematerjali võib pidada esimeseks suuremaks autentseks eesti keele murdekoguks. Tema grammatikal on olnud suur mõju hilisemale eesti keeleõpetusele.
-
Kreutzwald oli kirjaviisi propageerija, põhjaeestilise ühiskirjakeele toetaja ja sõnavara rikastaja. Ta rikastas näiteks arstiteaduse (nt mädanik, reuma, meeleorganid) ja loodusteaduse ( nt rööwik, lawiin, iduleht) sõnavara. Ta tõi kasutusele ka uued laenutüved ning tuletised (nt nik-liide ja us-liide). Ta on eepose "Kalevipoja" üks koostajatest.
-
Ta oli esimene professionaalne keeleteadlane, kes kogus keelematerjali ja uuris eesti keelt teaduslikult. Tema sõnaraamatus oli 50 000 eestikeelset sõna. Ta on ka kirjutanud uurimuse võru keele kohta. Tema eesti-saksa sõnaraamat ja eesti keele grammatika on olulised tänapäevani.
-
Saksa keel püsis asjaajamis- ja kultuurikeelena, vene keele asend oli ebamäärane ning eesti keel oli ikka veel alamklassi keel. Samas hakkas tekkima eestikeelne haritlaskond. Kujunes välja eesti kirjakultuur, eestlaste kirjaoskus kasvas, arenes raamatukultuur. Kasvas kakskeelsus nii eestlaste kui ka baltisakslaste seas. Paljud haritud eestlased saksastusid.
-
Asjaajamine, haridus ja teadus - need muutusid venekeelseks. Kujunes välja kolmkeelsus: vene, saksa ja eesti keel. Ametliku keelena oli kõrgeim staatus vene keelel, baltisakslased arendasid oma ühistegevust ja kultuuri saksa keeles ning eestlased eesti keeles. Algharidus, ajakirjandus ja ilukirjandus oli mitmekeelne. Teadlikult ja süstemaatiliselt hakati arendama eesti kirjakeelt.
-
Aaviku olulisim teos "Keeleuuenduse äärmised võimalused" võtab kokku keeleuuenduse põhimõtted. Ta soovitas sõnavara, kas laenata sugulaskeelest soome keelest või teistest Euroopa keeltest või olemasolevatest sõnadest moodustada uusi sõnu. Ta esitas ka programmilise väljenduse lühendamise ahela.
-
- aastal ilmus "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat", mida oli koostatud rühmatööna aastatel 1910-1918.
-
Algas eestikeelse ülikooli loomisega ning eesti keele muutmisega ainsaks ametlikuks keeleks Eesti vabariigi territooriumil. Saksa ja vene keele tähtsus kahanes. Kakskeelsus kahanes eestlaste hulgas. Kasvas linnaelanike arv ning murrete arv vähenes. Kirjakeelne haridus muutus kohustuslikuks ning kirjakeele kasutus muutus avalikus elus üldiseks. Kujunesid välja eesti erialakeeled ning arenes terminoloogia.
-
Alates 1927. aastast hakati eesti rahvakoolides õpetama normitud kirjakeelt. Samal aastal oli Elmar Muuk andnud välja raamatu "Eesti keeleõpetus", millest ilmus lühem väljaanne koolidele. -
Vene keele kasutuse järsk tõus: paljud ühiskonnaelu valdkonnad muutusid eesti-vene kakskeelseks või venekeelseks. Kasvas venekeelsete sisserännanute hulk. Rahvustevaheline suhtluskeel oli vene keel, mida eestlased omandasid vähemalt suhtluskeele tasemele. Kujunesid ka välja erinevad keelekeskkonnad: Ida-Virumaa linnad olid venekeelsed, Tallinn oli mitmekeelne ning maapiirkonnad olid eestikeelsed. Kultuurielus suurenes kirjakeelsus ning murded hääbusid, välja arvatud Võrumaal ja saartel.
-
Pärast II maailmasõda suurenes vene keele mõju avalikus keelekasutuses. Põhjuseks oli nii ideoloogiline surve kui ka otsekontaktide tulemus. Kõige kiiremini muutus sõnavara, võeti kasutusele vene-eeskujulised sõnad, näiteks rahvavaenlane, punanurk ja kultuurimaja. Eesti keele seisund halvenes, kuid samas säilitati emakeelne kooli- ja ülikooliõpetus ning eesti keele prestiiž oli ikkagi kõrge.
-
Eesti taasiseseisvus ning eesti keel oli ainuke ametlik keel. Kõik avaliku elu valdkonnad eestistati, kuid kasutati jätkuvalt vene keelt. Venekeelne elanikkond muutub kakskeelseks ning eestlaste seas kahaneb. Tõuseb inglise ja soome keele tähtsus, eriti Tallinnas ja kuurortlinnades. Eesti keelt kasutatakse ka uutes infotehnoloogilistes rakendustes ning arendatakse keeletehnoloogiat.
-
Eesti kirjakeele staatus on kinnistatud ehk tekkis internetisuhtluse keel. Tõusis ka inglise keele tähtsus, võeti tihti uusi laensõnu inglise keelest, nagu näiteks bränd, mänedžment ja fännklaab. On võetud ka laenusõnu olemasolevatele sõnadele sünonüümiks, näiteks kreisi ehk hull. Tänapäeval mõjutab aina rohkem meediakeel ning ajakirjandusväljaannete keelekasutus.
-
Aktiivselt arendatakse omakeelset oskussõnavara, tegeldakse keelenõustamise ja keelehoiakute kujundamisega. Arendatakse ka rohkesti kirjakeele keeletehnoloogiat. Eesti keelde on tõlgitud laiatarbetarkvara, nagu näiteks MS Office ja Windows. Lähtutakse arusaamast, et infoühiskonnas peab olema võimalik hakkama saada eesti keeles.
