Perekonna ajalugu

Vanaaeg

1100

matriarhaadi lagunemine, võim perekonnas läheb mehe kätte, naine juhib kodust majapidamist ja kasvatab lapsi.

Varakeskaeg

1330

Varakeskaegset ühiskonda on nimetatud teismeliste ühiskonnaks. Sündimus oli suur, aga 45% lastest suri, nende vanemad olid napilt täisealised.
Inimese keskmine eluiga oli vaevu 30 aastat.
Sagedased sünnitused ja arstiabi puudumine sünnitustel lõpetasid nende elutee varemgi kui lahingud meeste oma.

Keskaeg

1400

abielu on majanduslik ja juriidiline ettevõtmine.
See oli aeg, mil Rooma impeeriumis levis prostitutsioon (seksuaalse rahulduse pakkumine tasu eest). Populaarsed olid tsirkus, teater ja lõbustused.

Uusaeg

1453

naises hakatakse nägema mehe kaaslast.
Inimesel tekkis tahe edasi jõuda töös ja ametis –majandusinimene ehk homo economicus.
Kodu ja perekonna roll ühiskonnas ning kasvatuses tõusis, senisest rohkem hakati tähtsustama perekonna loomise rituaalset külge – laulatust ja pulmatseremooniat.

Traditsiooniline perekond

1830

Suurpere, mis koosnes kolmest sugupõlvest, sugulastest ja töötegijatest asendus vanematest ja lastest koosneva perega.
Suurenes riigi huvi perekonna vastu, perekonnas hakati nägema põhijõudu ühiskonna kõlbelisuse kasvatajana. Tõusis abielu, kodu, emaduse, kasvatuse tähtsus.

XX sajand Eestis

1960

Hiline abielude sõlmimine ja vallaliste suur osakaal,
aastal 1992 oli keskmine vanus esmaabiellumisel oli naistel 22,3 ja meestel 24,5 eluaastat.
Abiellumist peeti 1960-70 a. ideaaliks ja perekonnaloomise olulisem põhjus oli soov olla koos armastatuga.
Alates 1960. aastatest levis ühiskonnas laialt ka vaba kooselu. Peamiseks vaba kooselu registreerimise põhjuseks oli naise rasestumine.

XX sajand Nõukogude Liidus

1980

Nõukogude ajal nõrgenesid perekonna arengus sugulussidemed, kasvatus oli ideeline, lahutuste arv ja laste sündivus väljaspool abielu kasvas. 1979-1984 lahutati enam kui 4 abielu 1000 elaniku kohta, kasvas kordusabielude osakaal.