Liivi sõda (1558–1583)

Liivimaalased püüavad rahu Venemaaga pikendada

1551

1. aastal siirdusid Liivimaa saadikud Venemaale, et pikendada samal aastal lõppevat vaherahu. Viimatine oli sõlmitud 1531. aastal, veel Wolter von Plettenbergi ajal. Ehkki liivimaalased lootsid, et suudavad uue rahu samuti sama pika aja peale sõlmida, olid need lootused siiski väikesed, sest vahepeal oli Venemaa oluliselt tugevnenud. Ajaloolane Norbert Angermann on arvanud, et just kaupmeeste vastuseisu tõttu jäigi 1551. aastal pikaajaline vaherahu sõlmimata.

Venemaa nõuab rahuläbirääkimistel Tartu maksu

1554

1. aastal lõppes Liivimaa ja Venemaa vahel 20-ks aastaks sõlmitud vaherahu. Liivi ordu jt. poliitilised jõud lootsid, et ka uus rahu õnnestub sama pika aja peale, kuid nii ei läinud. Ennekõike just kaupmeeste huvide tõttu ei nõustutud uut rahulepingut 1551. aastal tegema pikemaks, kui vaid ühe aasta peale. Seejärel puudus lepinguline vahekord Liivimaa ja Venemaa vahel ilmselt sootuks, kuni alles 1554. aastal saabusid Liivimaa saadikud järjekordsetele läbirääkimistele rahu pikendamiseks.

Liivimaal toimub koadjuutorivaenus

1556

Riia peapiiskop Wilhelm polnud oma olukorraga pärast Volmari retsessi sõlmimist rahul, sest Riia linn venitas temale kuuletumisega. Veelgi problemaatilisemaks tegi asja see, kui 1554. aastal sõlmiti Liivimaale äärmiselt ebasoodus rahuleping ja karta võis Vene tsaari peatset rünnakut.
Vaenu pooled ei saanud omavahel kokkuleppele ning 1556. aasta suvel puhkes Vana-Liivimaa ajaloo viimane kodusõda.

Viimased läbirääkimised tsaari ja liivimaalaste vahel

1557

1. aasta lõpul saabusid Liivimaa saadikud taas Venemaale, lootuses tsaari viha vaigistada ja vaherahu ikkagi kinnitada. Ivan Julma nõutud Tartu maksu raha polnud neil aga kaasas ja nad lootsid, et suudavad ehk kas maksmisest üldse pääseda või siis vähemalt sellega venitada. Kuid Moskvasse jõudes nõudsid tsaari saadikud kohest tasumist. Esialgu tingiti raha suuruse üle, kuid kui selgus, et saadikutel raha kaasas pole, vihastas tsaar ja keeldus edasistest läbirääkimistest.

Venelased piiravad esmakordselt Paidet

1558

Pärast Tartu langemist tekkis Liivimaal paanika ning ordukäsknikud jätsid maha mitmed linnused ja lasid neil niisama venelaste kätte langeda, nõnda juhtus näiteks Rakvere, Põltsamaa ja Laiusega. Teisiti oli lugu aga Paidega. Kuigi foogt Bernd von Smerten linnusest ilmselt lahkus, oli seal Balthasar Rusoowi teatel noor linnuseülem Caspar von Oldenbockum, kes linnust edukalt venelaste eest kaitses, lüües nad linnusemüüride alt suurte kaotustega tagasi.

Ordu vastulöögi katse

1558

1. aasta sügisel valiti koadjuutoriks Viljandi komtuur Gotthard Kettler, kes oli Poola-meelne. Seega sai võimalikuks ordu ja peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni koostöö, palumaks Poola-Leedult reaalset sõjalist abi, kuid paraku piirdus see vaid sõnalisega. Sellest hoolimata otsustas Kettler 1558. aasta sügisel, kui rünnakud olid vaibunud, proovida vähemalt osa kaotatust tagasi saada. Peamiseks eesmärgiks otsustati sealjuures seada Tartu tagasivallutamine.

Liivi sõja algus

Period: Jan 22, 1558 to 1558

Enne sõja algust levisid liivimaal erinevad kuulujutud. See tegi Tartu piiskop Hermann II murelikuks, kes mitmes kirjas ordult abivägesid palus, sest sõda kohe algavat, aga seejärel uusi kirju saatis, paludes vägesid mitte koguda, sest muidu võidavat vastast provotseerida. 1558. aasta alguseks polnud aga ulatuslikumaid ettevalmistusi sõjaks Liivimaal tehtud. 22. jaanuaril ületasid venelaste ja tatarlaste väesalgad Liivimaa piiri ning asusid rüüstama.

Narva langeb Ivan Julma kätte

May 12, 1558

Kuigi Liivimaa ja Venemaa vahel oli 1558. aasta veebruaris sõlmitud lühike vaherahu, mille jooksul liivimaalased püüdsid tsaari tulutult Tartu maksu kogumisega lepitada, ei kehtinud see Narva linna osas. Nimelt käisid linna ümber pidevad vaenused ning üht sellist ära kasutades asusid venelased aprillis Narvat pommitama. Kuna pommitamine tekitas linnas suurt kahju, saadeti Narvast Venemaale saatkond, mida on tihti süüdistatud selles, et see saadeti sinna ettepanekuga venelastele alistuda.

Venelased vallutavad Tartu

Jul 18, 1558

Juuni alguses tungisid Vene väesalgad Tartu piiskopkonda ning asusid Vastseliina linnust piirama. See alistus pärast umbes kolmenädalast piiramist, kui linnuses olevad palgasõdurid ja tsiviilisikud kapituleerumist nõudsid. Selle aja jooksul olid venelased vallutanud ka Emajõel paiknevad Uus- ja Vana-Kastre linnused, viimase Russowi kroonika järgi sel teel, et kaitsjad venelaste agendi poolt purju joodeti.
Pärast Tartu langemist puhkes Liivimaal paanika.

Liivimaalased püüavad viimast korda vastulööki anda

1559

1. aasta lõpus püüdsid liivimaalased viimast korda haarata sõjas initsiatiivi, kui nende väed ordumeister Kettleri ja Riia peapiiskopi koadjuutori Christophi juhtimisel siirdusid taas Tartu piiskopkonna alale.

Väikestes kokkupõrgetes suudeti venelasi küll võita, kuid Tartu piiramiseni ei jõutud ka seekord, sest Kettler ja Christoph läksid omavahel tülli. Nõnda lõppes liivimaalaste viimane ründeüritus.

Taani ostab Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad; hertsog Magnus saabub Liivimaale.

May 13, 1559

Liivi sõja alguses, kui sise- ja välispoliitiline olukord väga segaseks muutus, otsustas uus Taani kuningas Frederik II seda ära kasutada. 1558. aastal oli ordu pöördunud just Taani poole kõige tungivamate abipalvetega ja vana kuningas Christian III nõustus Liivimaa diplomaatilise aitamisega. 1559. aasta kevadel sõlmisidki Taani saadikud Venemaa ja Liivimaa vahel 6-kuulise vaherahu ja paljud liivimaalased lootsid, et Taanist saab nende päästja.

Ordu ja peapiiskop annavad end Poola-Leedu kaitse alla

Aug 31, 1559

1. aasta hilissuvel otsustasid uueks ordumeistriks saanud Poola-meelne Gotthard Kettler ja Riia peapiiskop Wilhelm paluda senisest tungivamalt abi Poola-Leedult ja vajadusel anda endid ka kuningas Sigismund II Augusti protektoraadi alla. Just seda kuningas aga abi andmise eest nõudiski. 31. augustil sõlmis Sigismund kaitselepingu orduga, 15. septembril aga peapiiskopiga. Lepingu kohaselt sai mitmed linnused Poole sõjaväe käsutusse, kuid Liivimaa ei saanud sõjalist toetust ka seekordki.

Talupoegade ülestõus Harju- ja Läänemaal

1560

1. aasta sügisel laastasid venelased lisaks Viljandi ümbrusele ja Järvamaale juba ka Harju- ning Läänemaad. Seetõttu sattusid raskesse olukorda ka sealsed talupojad, keda isandad ei suutnud kaitsta. Nõnda puhkes talupoegade ülestõus, mis haaras Märjamaa, Hageri ja Kullamaa kihelkonnad. Talupojad valisid endale kuningaks ühe sepa, keda nad vankril sõidutasid ja kaks kübarat koos nendest läbi torgatud okstega krooniks pähe panid.

Härgmäe lahing

Aug 2, 1560

1. augustil 1560 oli ordu maamarssali Philipp Schall von Belli juhitud 500-meheline orduvägi kokku põrganud kuni 10 000-mehelise venelaste väega. Ordu ei teadnud ilmselt, palju venelasi neil vastas on, ja püüdis neid purustada. Peagi piirati orduväed aga sisse ja sunniti alistuma. Mitmed tähtsad ordukäsknikud hukkusid kas lahingus või viidi Venemaale vangi, kus nad sama aasta lõpus hukati. Ordu kaotas suure osa oma juhtkonnast.

Viljandi langemine ja saatus Vene võimu ajal.

Aug 21, 1560

Linnuses tõstsid mässu palgasõdurid, kes olid tükk aega ilma palgata olnud, ning linnus langes Vene võimule.
Vene võimu ajal sai Viljandi linnuse valitsejaks Aleksei Adašev, kes oli Ivan Julma üks olulisemaid nõuandjaid. Linna asus elama suur hulk venelasi, kes pidasid seal kõrtsi ja kasvatama aedvilju. Eestlased elasid linnaagulites, ka sakslased elasid pigem omaaegsest linnasüdamest väljaspool, kuna viimases olid vaid ahervaremed.

Tallinn ja Põhja-Eesti alistuvad Rootsi võimule

Apr 6, 1561

1. ja 1561. aasta jooksul oli venelastest vallutamata jäänud Liivimaal üha kasvanud Poola-Leedu mõju. Poolakate väesalgad asusid kõigisse olulisematesse linnustesse, sealhulgas Tallinnasse. See ei meeldinud sugugi aga Tallinnale ja Harju-Viru rüütelkonnale. Pärast läbirääkimisi Rootsi uue kuninga otsustasidki rüütelkond ja linn end tema kätte usaldada. Rootsi elas Venemaaga ka rahus. 4. juunil alistus rüütelkond, 6. juunil Tallinn ametlikult Rootsi võimule.

Ordu ja peapiiskop alistuvad Poola-Leedu ülemvõimule

Nov 28, 1561

Pärast seda, kui rootslased olid endale saanud Põhja-Eesti, kiirustasid ka poolakad allesjäänud Liivimaa endale haaramisega. Peapiiskop ja ordumeister pidid 28. novembril 1561 Vilniuses sõlmima Pacta Subjectionise, millega viimased iseseisvaks jäänud Vana-Liivimaa riigid läksid Poola-Leedu kuninga Sigismund Augusti ülemvõimu alla.

Rootslased vallutavad Paide

1562

1. aasta juunis olid Tallinn ja Harju-Viru rüütelkond alistunud Rootsile. 1562. aastal jõudsid rootslased ka Paide alla, mille piiramine kestis aga pikka aega. Rootslased pommitasid linnust küll ägedalt ja korraldasid tormijookse, kuid edutult. Alles kahe kuu möödudes, kui Poola sõjasalka kimbutas nälg ja abi ei olnud loota, alistusid nad ning Paide linnus ja linn läksid rootslaste kätte.

Põhjamaade Seitsmeaastane sõda Liivimaal

1563

1. aasta alguses oli Liivimaal tekkinud tõsine konflikt Poola ja Rootsi vahel, sest viimane oli lisaks Pärnule ja Paidele hõivanud ka Karksi ning ähvardas juba poolakate valduseid Põhja-Lätis. Samal ajal puhkes sõda ka Taani ja Rootsi vahel, seda peamiselt kaubanduslike vastuolude tõttu. Sõda ei jätnud puutumata ka Eesti ala, kus rootslased olid edukad: vallutati Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad.

Venelased piiravad kolmandat korda Paidet

1570

1. aasta sügisel, kui Tallinn oli piiramisrõngasse võetud, saabus väiksem venelaste ja hertsog Magnuse väehulk ka Paide alla. Seda piirati tõsisemalt ilmselt alates oktoobrist, kuid nagu Tallinna puhulgi, ei tehtud ka siin tõsisemat katset seda vallutada. Veidi enne seda, kui venelased Tallinna piiramise lõpetasid, lahkusid nad ka Paide alt, tõenäoliselt märtsis 1571.

Paide langeb venelaste kätte

Jan 1, 1573

1. aasta lõpus saabus Liivimaale Venemaa vägesid juhatama Ivan Julm isiklikult. Venelased aktiveerusid tuntavalt: juba 1. jaanuaril 1573 langes nende kätte Paide.

Pärnu langeb venelaste kätte

Sep 7, 1575

1. aastal alustasid venelased pealetungi Poola käes olevate linnuste vastu ning Helme, Härgmäe ja Ruhja langesidki nende kätte.
2. juulil vallutasid Vene väed ka Poola mõisameestelt Pärnu. Seejärel tuli sõjategevusse umbes pooleaastane vahe, kuid 1576. aastal ründasid venelased ootamatult Taanit ning vallutasid Läänemaa.

Rootslased ja poolakad võidavad venelasi Võnnu all

Oct 21, 1578

1. aastaks oli venelaste käes kogu Mandri-Eesti peale Tallinna ja ka Läti kuni Riiani. Kuid suur edu oli nõudnud ka suuri ohvreid ning edasiseks ründesõjaks ei jätkunud venelastel enam ressursse. Seda kasutasid ära rootslased ja poolakad, kes sõlmisid omavahelise liidu. 21. oktoobril 1581 võitsid Rootsi-Poola ühendväed Võnnu all venelaste väge ning seejärel langes suur osa Läti alast tagasi Poola kätte, lisaks sellele ka Karksi. Poolakad võtsid kõik sõjasaagi endale, ning see rikkus koostöö.

Rootslased vallutavad venelastelt Paide

1581

1. aastal alustasid rootslased Põhja-Eestis venelaste vastu otsustavat rünnakut ja vallutasid enamiku sellest. Muuhulgas saabusid nad sügise hakul ka Paide alla, asudes seda aktiivselt piirama. Venelased panid siiski aktiivselt vastu ning alistusid alles seejärel, kui olid oma hobused ära söönud. Paide vallutamist pidasid rootslased aga niivõrd tähtsaks, et selle auks korraldati Tallinnas pidulik tänujumalateenistus. Kroonik Russowi sõnul olevat nii mõnigi mees aga rõõmust koguni nutnud.

Rootslased vallutavad Narva

Jun 9, 1581

1. aastal alustas prantsuse päritolu Rootsi väepealik Pontus De la Gardie aga uut pealetungi. 4. märtsil õnnestus tal vallutada Rakvere, seejärel koondati väed Narva alla. Linnus vallutati tormijooksuga 6. septembril ning kroonikate vältel jäeti linn 24 tunniks rootsi sõdurite kätte röövida ja laastada, nõnda et linnas olevat hukkunud 7000 inimest. Seda on siiski raske uskuda, sest tõenäoliselt nii palju elanikke linnas ei olnudki.

Jam Zapolski vaherahu sõlmimine

Jan 15, 1582

Paavsti saadiku Antonio Possevino vahendusel sõlmisid venelased ja poolakad 1582. aasta alguses Pihkvamaal Jam Zapolski vaherahu, millega ka Eesti alal veel venelaste kätte jäänud linnused langesid poolakate kätte. Seetõttu pidid rootslased Pärnu ja Põltsamaa piiramise lõpetama ning Rootsi-Poola valduste eraldusjoon hakkas jooksma läbi Eesti, saades hiljem kubermangupiiriks, mis jäi kehtima kuni 1917. aastani.

Pljussa vaherahu sõlmimine

Aug 10, 1583

1. aastal sõlmiti 3-ks aastaks Venemaaga Pljussa vaherahu, millega lisaks Eestimaale läks rootslaste kätte ka Ingerimaa. Viimast ei suudetud küll kaua enda käes hoida: 1595. aastal pidid rootslased sellest taas loobuma.