Ajajoon

  • Molotovi-Ribbentropi pakt

    Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kirjutasid Moskvas alla mittekallaletungi lepingule, mis sai tuntuks kui Hitleri-Stalini pakt või Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP). MRP salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa: Vene huvisfääri läksid Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia; Saksamaale jäid ülejäänud Poola alad ja Leedu.
  • Teise maailmasõja algus

    Saksa väed tungisid Poolasse, mis tähistas teise maailmasõja algust.
  • Saksamaale sõja kuulutamine

    Prantsusmaa ja Suurbritannia olid need, kes kuulutasid Saksamaale sõja. Kuid Saksamaa piiridele koondatud lääneriikide väed jäid passiivseks. Veelgi enam, demokraatlikud riigid ei kuulutanud sõda teisele agressorile - Nõukogude Liidule. See võimaldas Berliinil ja Moskval jätkata oma plaanide elluviimist.
  • „Orzel’i” intsident

    Tallinna sadamasse sisenes Poola allveelaev Orzel. Vastavalt neutraliteediseadusele asuti seda interneerima, kuid allveelaev, ajendatuna Punaarmee sissetungist Poolasse, põgenes. Kreml kasutas juhtunut selleks, et süüdistada Eestit neutraliteedi rikkumises.
  • Poola ründamine Punaarmee poolt

    Kaks nädalat teise maailmasõja algusest ründas Poolat ka Punaarmee. Poola jagamist tähistas Wehrmacht'i ja Punaarmee ühine võiduparaad Brest-Litovskis.
  • Nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt

    Kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks esitati Moskvasse sõitnud Eesti välisministrile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baasid.
  • Period: to

    Moskva nõudmiste arutamine Tallinnas

    Samal ajal rikkusid Nõukogude sõjalaevad ja -lennukid, väidetavalt vaenulikke allveelaevu otsides, korduvalt Eesti piire. Valitsus, sõjaväejuhid ja Riigikogu komisjonid leidsid, et Eestil puuduvad sõjapidamiseks vajalikud materiaalsed ressursid ja välistoetus. Seetõttu otsustati Kremli nõudmised vastu võtta.
  • Vorošilovi käskkiri

    Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar Kliment Vorošilov andis käskkirja, milles nõuti "võimsa ja otsustava löögi" andmist Eestile.
  • Baaside lepingule allakirjutamine

    Ebasõbralikus õhkkonnas toimunud läbirääkimised lõppesid baaside lepingu allakirjutamisega.
    • Osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest ning osutada vastastikust abi kallaletungi või selle ohu korral.
    • Oktoobris saab NSVL baasid Lääne-Eestis ja saartel ning Paldiskis (25 000 meest).
    • Moskval kohustus müüa Eestile soodustingimustel mitmesugust relvastust.
    • Valitsuse vahetus – Eenpalu asemel nimetab Päts peaministriks Jüri Uluotsa (viimane põhiseaduslik peaminister).
  • Agressiooni alguspäev

    Selleks ajaks koondati Eesti idapiirile üle 130 000 sõduri, 1535 suurtükki, 1474 soomusmasinat ja 600 sõjalennukit. Eestil oli vastu panna vaid 12 500 meest, 233 suurtükki, 31 soomukit ja 10 lennukit.
  • Period: to

    Eesti ja Nõukogude sõjaväelaste läbirääkimised

    Läbirääkimised Tallinnas toimusid sellepärast, et täpsustada baaside asukoha ja vägede sissemarsiga seotud küsimusi. Lisaks baasidele Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses nõudsid punaväejuhid merebaasi loomist Rohukülla ning maaüksuste paigutamist ja lennuväljade ehitamist Eesti mandriossa. Kompromissina sai Venemaa õiguse rajada täiendavad baasid Rohukülla, Kloogale ja Laulasmaale ning varulennuväljad Kehtnasse ja Kuusikule.
  • Läti allkirjastab baaside lepingu

  • Umsiedlungist teatamine

    Hitler mainis peetud kõnes, et Ida- ja Kesk-Euroopas asuvad saksa rahvusgrupid paigutatakse ümber Saksamaale ning järgneva 7 kuuga lahkuski Eestist 12 660 baltisakslast, lisaks tuhatkond eesti soost kadakasakslast. Seega lakkas baltisaksa rahvusgrupp olemast. Põgenikud paigutati elama Saksamaa annekteeritud Lääne-Poola aladele, kust senised elanikud olid vägivaldselt deporteeritud.
  • Leedu allkirjastab baaside lepingu

  • Kolme Vene miinilaevade jõudmine Tallinna sadamasse

    Sellele järgnesid peagi Balti sõjalevastiku põhijõud.
  • Maavägede sisemarsi algus Eestisse

    Narva lähistel riigipiiri ületanud punaväed liikusid Paldiskisse ja Haapsallu; Ibroska juures üle piiri tulnud üksused suundusid Võru, Pärnu ja Virtsu kaudu Saare- ja Hiiumaale. Esialgu paigutati Eestisse 14 000 punaväelast ja 337 soomusmasinat, mõne aja pärast järgnes 255 sõjalennukit koos personaliga.
  • Venemaa sissetung Soome

    Soomes põrkusid Moskva nõudmised parlamendi resoluutsele vastuseisule. Venemaa algatusel vallandus Talvesõda. Kuigi Soome jäi hiiglasliku Punaarmee vastu üksi - rahvusvahelise avalikkuse suhtumine väljendus vaid selles, et Nõukogude Liit heideti Rahvasteliidust välja -, suutis ta raevuka vastupanuga tekitada agressorile suuri kaotusi ja sundis Kremlit tagasi tõmbuma.
  • Rahuleping Soome ja NSV Liidu vahel

    Soome oli küll sunnitud loovutama u 1/10 oma territooriumist ja andma Punaarmeele rendile Hanko poolsaare, kuid säilitas oma iseseisvuse ning jäi ka 1940. aasta suvel idanaabri agressioonist puutumata.
  • NSVL poolt Leedule ultimaatumi esitamine

    Nõukogude Liit nõudis Leedult täiendavate Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Eestile ja Lätile anti samalaadsed ultimaatumid üle 16. juunil. Kuna sõjaline vastupanu oli kujunenud olukorras lootusetu, alistusid Balti riikide valitsused hääletult, ilma et oleksid sümboolseltki vastu hakanud või maailma avalikkuse ees protestinud.
  • NSVL poolt Eestile ja Lätile ultimaatumi esitamine

  • Okupatsiooni algus Eestis - Narva diktaat

    Varahommikul tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kõikidesse suurematesse asulatesse paigutati Nõukogude garnisonid, baasivägede kontrolli alla läks Tallinn. Kindral Laidoner sunniti Narvas toimunud kohtumisel punaväe juhtidega kirjutama alla Narva diktaadile. Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte, keelustati igasugused meeleavaldused ja rahvakogunemised ning kästi eraisikuil loovutada relvad.
  • Juunipööre

    Edasise tegevuse juhtimiseks saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei Ždanov. Tema suunamisel hakati Vene saatkonnas kokku seadma uut Eesti valitsust. K. Päts nimetas 21. juuni õhtul ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse (sel hetkel ei olnud nad kompertei liikmed, Varese valitsuses ei olnud ühtegi kommunisti). Juunikommunistid - Eestis pärast juunipööret peagi Eesti Kommunistlikku Parteisse astunud isikud, kohalikud oportunistlikud kollaboratsionistid.
  • ENSV väljakuulutamine

    Juulis Riigivolikogu valimised ühe nimekirja alusel - Eesti Töötava Rahva Liit 92,5% poolthääli. Kui enne okupatsiooni leidus Eestis kokku vaid 130 kommunistliku partei liiget, siis nüüd pääses neist 45 Riigivolikokku. 21. juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja otsustas paluda selle vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu.
  • ENSV liideti NSVL koosseisu

    NSV Liidu Ülemnõukogu langetas - "rahuldades eesti rahva palve" - otsuse ühendada Eesti Nõukogude Liiduga. Sellega jõudis Eesti annekteerimine Venemaa poolt lõpule.
  • 22. territoriaalse laskurkorpuse loomine

    1. aasta suvel võitles Venemaa pinnal sakslaste vastu EV sõjaväe baasil moodustatud 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus sõja puhkedes u 7000 eestlast.
  • Massiküüditamine

    Ümberkorraldusi saatsid järjest tugevnevad repressioonid, mida viis ellu Siseasjade Rahvakomissariaat. Repressiivpoliitika kulminatsiooniks oli massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis kolmes Balti riigis. Eestist deporteeriti umbes 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed ja vanurid aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Enamik 1940/41 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal.
  • Saksa-NSVL sõja puhkemine

    Vene-Saksa sõja algul taandus hiiglaslikke kaotusi kandnud Punaarmee korratult.
  • Eesti piiri ületamine sakslaste eelüksuste poolt

  • Täiendust saanud Wehrmacht jätkas pealetungi Eestile

    Andis löögi Põltsamaalt Mustvee suunas ja piiras sisse Emajõel seisva Punaarmee korpuse. Rindesse tekkinud auku kasutades jõudsid sakslased peagi Soome laheni ja hõivasid augusti keskel Narva.
  • Tallinna hõivamine

    Saksa väejuhatuse tähelepanu koondus Tallinnale, mis oli muudetud Balti sõjalaevastiku peabaasiks. Pärast nädal aega kestnud lahinguid jättis Punaarmee 28. augustil Tallinna maha.
  • Eesti allutamine Berliinis tegutsevale okupeeritud idaalade ministeeriumile

    Selle ministeeriumi juht oli Tallinnast pärit baltisakslane Alfred Rosenberg. Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest moodustati Ostlandi riigikomissariaat, mis koosnes 4 kindralkomissariaadist, sh Eesti kindralkomissariaat. Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann suhtus eestlastesse küll hästi ja sattus seetõttu isegi konflikti oma ülemustega, kuid ennekõike viis ta siiski ellu Berliini poliitikat
  • 8. Eesti laskurkorpuse asutamine

    1. aasta sügiseks formeeriti Uuralites 8. Eesti laskurkorpus, millesse kuulus u 27 000 meest. Enamiku neist moodustasid eestlased, sh Venemaa eestlased.
  • Alustati Eesti SS-leegioni moodustamist

    Eesti SS-leegion ei osutunud kuigi populaarseks, sest eestlased olid selleks ajaks sakslaste poliitikas sügavalt pettunud. Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda, kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise ning samal aasta lõpul osalise sundmobilisatsiooni.
  • 20. Eesti SS-diviisi moodustamine

    Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv 1944. a alguseks 11 000 meheni ning neist moodustati 20. Eesti SS-diviis.
  • Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine

    Üldmobilisatsiooni, mida sedapuhku asusid toetama ka rahvuslikud ringkonnad, kuulutas välja Eesti Omavalitsus. EV viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots kutsus raadio kaudu rahvast üles astuma, relv käes, vastu sissetungivatele punavägedele, rõhutades, et Eesti kaitsmine kommunismi eest on esmajärgulise tähtsusega ülesanne, mille kõrval kahvatub kõik muu. Kokku tuli u 40 000 meest, kes nägid toimuvas teist vabadussõda ja läksid võitlema iseseisva Eesti riigi eest.
  • Venelased rajavad Narva jõe läänekaldale mitu sillapead

    Punaarmee juhtkond kavandas mitte üksnes Narva vallutamist, vaid ka kiiret edasitungi Tallinna suunas. Tegelikult vältas võitlus Narva pärast ligi 7 kuud.
  • Period: to

    Märtsipommitamine

    Narva lahingute ajal sooritas Nõukogude lennuvägi üksjagu terrorirünnakuid Eesti linnadele. 6. märtsi õhulöök hävitas täielikult ajaloolise Narva ning 8. märtsil said tugevasti kannatada Jõhvi ja Tapa. Kõige hullem seisis aga veel ees. Ööl vastu 9. märtsi pommitasid 250 Vene lennukit Tallinna. Pommisajus hukkus u 500 eraisikut, purustati 40% elamispinnast, peavarjuta jäi 25 000 tallinlast, hävisid Niguliste kirik, vaekoda, Estonia teater jpm. 25. märtsil jõudis järg Tartuni.
  • Venelaste sissemarssimine Narva

    1. juulil tõrjusid eestlased küll veel punaste rünnaku Auvere sillapealt, ent päev hiljem ületasid venelased Narva jõe ja marssisid 26. juulil sisse nende eneste hävitatud Narva linna.
  • Sinimägede lahingute lõpp

    1. augustiks jooksid Sinimägedes võidelnud Vene üksused verest tühjaks ning lõpetasid pealetungi ilma edu saavutamata. Narva ja Sinimägede all hukkunuid pole suudetud kokku lugeda, mõningatel hinnangutel võisid Punaarmee kaotused ulatuda kuni 200 000 ja Saksa poolel miymekümne tuhande meheni.
  • Tartu hõivamine Punaarmee poolt

    Punaarmee hõivas Tartu ja ületas Kärevere silla kaudu Emajõe, üritades liikuda edasi Jõgeva poole. Septembri alguses õnnestus küll punaväed tagasi tõrjuda Emajõe lõunakaldale, kuid Tartu jäi Punaarmee kätte.
  • Period: to

    Suur põgenemise haripunkt

    Septembris kulmineerus Suur põgenemine, kokku lahkus Eestist kuni 80 000 inimest, nende hulgas rohkesti loovharitlasi.
  • Nõukogude tankid sisenesid Tallinna

    Pärastlõunaks oli Eesti pealinn punaväelaste käes. Sellele järgnes kogu mandriosa okupeerimine. Organiseeritud vastupanu enam ei avaldatud, sest viimasedki Saksa väeosad olid lahkumas, Eesti üksustel aga puudus keskne juhtimine ja jõud Punaarmee peatamiseks.