-
Kunda kultuur oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur.
-
Oletatakse, et Kunda kultuuri perioodil elas Eestis kuni 1500 inimest. Asulad paiknesid tavaliselt veekogude juures, et saaks kala püüda ja küttida vee juurde tulevaid loomi. Teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad on näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru asula.
-
Kunda kultuur oli küttide ja kalastajate kultuur, koduloomadest tunti vaid koera. Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru ja kopraid.
-
Kunda kultuuris oli kalastusriistaks ahing. Küttimisvahendeist oli kasutusel vibu koos nooltega. Nooleotsi valmistati luust, vähemal määral ka tulekivist. Harpuunidega kütiti esmajoones veeloomi. Suuremate maismaaloomade jahil olid tähtsaks relvaks odad ja heiteodad, millel olid samuti luust otsikud.
Kalapüügil kasutati võrku. -
Narva Joaorus paikneb muistne matmiskoht. Hiljem on asulakohta korduvalt maha jäetud ning siis taas asustatud. -
Kammkeraamika kultuur oli neoliitiline arheoloogiline kultuur, mida tuntakse valdavalt kammornamendiga keraamika järgi.Inimestel olid majad, mis olid nelinurksed ja viilkatusega.
-
Kammkeraamika kultuur on kuulunud küttijaile ja kalastajaile, kes kultuuri hilises järgus on tegelesid ka viljamajandusega.
-
Käsitsi valmistati nõusid, laiasuulised, kumera- või teravapõhjalised. -
Kasutati odasid.
-
Sageli on maetud elamute juurde või isegi sisse (nt Riigiküla). Matused on enamasti selili väljasirutatud asendis, vahel ookriga kaetud.
Esineb meeste ja naiste vastassuunas matmist. Panusteks olid ripatseid, vahel ka looma- ja inimesekujulised. Sageli esineb neis matustes merevaiku. -
Nöörkeraamika kultuurist on teada umbes 50 asulakohta, näiteks Valma, Kõpu, Võhma, Riigiküla, Narva Joaoru. Selle kultuuri asustus polnud enam veekogudega otseselt seotud, vaid nihkusid põllumaade juurde, mida oli lihtne harida.
-
Venekirvekultuuri inimestel olid mööblit (laudu, toole ja magamisese). Õpiti kangast kuduma ja nahast rõivastusele lisandus tekstiil. -
Nöörkeraamika kultuuri rahvastik tegeles loomakasvatusega, pidades kodukitsi, lambaid, veiseid ja sigu. On avastatud tõendeid odra, nisu ja kaera kasvatamisest.
Arvatavasti tegeldi aletamisega väikestel põllulappidel. Kuna tuli hävitas kamarakihi, siis hariti maad ennekõike kivi- ja puukõblaste abil.
Esineb ka leide, mis viitavad kalastamisele ja jahile. -
Hakati paadikujulisi kivikirveid tegema. -
Kalmistud rajati asulatest väljapoole veidi kõrgematele küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja sageli üks või mõlemad käed pea all. Tavaliselt on matmiskohas koos üks-kaks surnut, harvem kuni viis. Surnutele on kaasa antud venekirveid, talbu, nuge, savinõusid jne.
Mõne tugevasti kägardatud luustiku puhul on arvatud, et surnu võis olla kinni seotud. Ühe arvamuse järgi võib see viidata muutustele usundis: surnuid hakati kartma. -
Eesti pronksiaeg oli periood Eesti muinasajast. Seda perioodi jaotatakse vanemaks pronksiajaks ja nooremaks pronksiajaks.
-
Põhja-Eestis ja Saaremaal on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama.
-
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged.
Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha.
Tähtsaks elatusalaks sai ka põlluharimine. Kuid põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Põhiliseks põllukultuuriks oli oder. -
Valmistati kirveid ja odaotsi. -
Kivikalmeid tehti. Lõuna - ja Kesk - Eestis ei maetud kivikalmedesse. -
Umbes 3500 aastat tagasi õpiti Hiinas ja Lähis-Idas tundma rauda ja selle sulameid. Eestisse jõudis raud aeglaselt. Sõna raud on eesti keelde laenatud Skandinaaviast ning arvatavasti tulid esimesed raudesemed ka sealt. Vanimad seni leitud raudesemed pärinevad 6. sajandist eKr. Järgnenud sajanditel levisid raudriistad aga kiiresti.
-
Rauaajal oli elanike peamiseks tegevusalaks maaharimine. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes.
Rauasulatamine on võimalik suhteliselt madalal temperatuuril, puusöe abil ja üsna lihtsa ehitusega väikestes sulatusahjudes. -
Rauast tööriistad ja relvad olid pronksistest paremad, lisaks odavamad ning neid sai toota kohapeal. -
Maeti sageli vanadesse tarandkalmetesse. Kalmetesse hakati lisama ka relvi.
Tavaliste matmispaikade hulgas on ka üksikud rikkamate matmispaiga, millest Kirimäe põletusmatus Läänemaal oli surnule kaasa pandud rohkesti pronksist ja hõbedast hästi töödeldud kaela- ja käevõrusid ning rauast relvi ja tööriistu. -
Küla ale-, heina-, karja- ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad ehk sarase. Põllumaa kuulus endiselt külakogukonnale ja jagati aegajalt üksikperede vahel ümber. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt.
