-
Saja-aastane sõda (1337–1453) oli konflikt Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa kuningriigi vahel.Sõja ajendas Inglismaa kuninglike abielude tagajärjel kujunenud pretensioon Prantsusmaa trooni järele. Edward III arvates oli peale Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuninga Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, kuna tema ema Isabella oli Charles IV õde, mitte aga Valois' dünastial, mis tegelikult valitsema asus.
-
-
Must surm oli inimajaloo üks kõige laastavamaid katkupandeemiaid, mille põhjustajaks peetakse katkubakterit. Musta surma katkuepideemia sai alguse arvatavasti Hiinast ning levis nakatunud näriliste ja inimeste kaudu Konstantinoopolisse, Indiast Krimmini ja 1347. aastal Veneetsiasse, Genovasse ja Sitsiiliasse.[1] Selle tagajärjel suri katku hinnanguliselt 75–200 miljonit inimest. Euroopas, kus pandeemia tippaeg oli aastatel 1346–1353, suri sellesse 30–60% elanikkonnast. -
Poitiers' lahing, ka Tours'i lahing, oli kokkupõrge frankide, keda juhtis Karl Martell, ja araablaste vahel 732, mille võitsid frangid. Seda lahingut on tihti peetud keskaegse Euroopa ajaloos üheks kõige otsustavamaks, kuna see peatas islami ekspansiooni ning kindlustas Frangi riigi püsimajäämise, millest hiljem tekkisid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia.
Teine Poitiers' lahing oli 1356. aastal inglaste ja prantslaste vahel ning oli üks Saja-aastase sõja.
Allikas:Vikipedia -
Žakerii oli 1358. aastal Saja-aastase sõja ajal Prantsusmaal toimunud talupoegade mäss. Talupoegade pilkenimi oli Jacques (loe: žakk), mille järgi hakati seda ülestõusu nimetama žakeriiks (jacquerie). Ülestõusnud karistasid julmalt nii feodaale kui ka vaimulikke, kes nende koormisi olid suurendanud. Žakerii käigus hävitati ka dokumente, kus olid kirjas talupoegade kohustused. Ülestõusu oli väga raske maha suruda ning järgnenud karistused olid äärmiselt karmid.
Allikas:Vikipeedia -
Olles kord osa keskaegsest Frangi riigist, langes Flandria järk-järgult Inglismaa ja siis Hispaania kontrolli alla. Kui Prantsuse sõjaline võim Bourbonide Päikesekuninga Louis XIV (1638–1715) ajal kasvas, läks ajaloolise Prantsuse Flandria osa kuningriigile.
-
Jeanne d'Arc sündis Jacques d'Arci ja Isabelle Romée tütrena Domrémy külas, mis tollal kuulus Bari hertsogkonda, hiljem läks Lotringi alla ja nimetati Domrèmy-la-Pucelle'iks. Tema vanemad olid talupojad, kellel oli 20 hektarit maad, sellest viiendik põldu, viiendik metsa ja ülejäänu karjamaa. Isa kogus lisaks külas makse ja oli linnavahtide ülem.[1] Jeanne'il oli kaks venda ja kaks õde.
-
-
Ta juhatas Saja-aastases sõjas mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi. Eriti edukas oli Jeanne uue sõjatehnoloogia, suurtükkide kasutamisel, mida inglased olid pidanud seni oma tugevaks küljeks.- juulil 1429 saabus ta koos dofääni Charles VII-ga Reimsi, kus 17. juulil viimane ka kuningaks krooniti. Pärast seda hülgas Charles VII Jeanne d'Arci. Jeanne kinnisideeks sai aga Pariisi vallutamine tormijooksuga, mis ebaõnnestus.
-
Jeanne juhatas sõjas mitmeid edukaid lahinguid. Tema juhtimisel ajasid prantslased näiteks inglased Orléansi alt minema. 1429. aasta suvel saabus ta koos Charles VII-ga Reimsi, kus viimane ka kuningaks krooniti. Pärast seda hülgas kuningas tütarlapse.
- aastal langes Jeanne burgundlaste kätte vangi. Süüdistatuna ketserluses põletati ta 1431. aasta 30. mail tuleriidal.
Allikas:Postimees -
- aastate keskel said Nõukogude juhid aru, et riik ei suuda enam Ameerika Ühendriikidega relvastumises võistelda. NSV Liit vajas uuendusi nii majanduses kui ka välis- ja sisepoliitikas. 1980. aastate teisel poolel alanud ümberkorraldused riigi olukorra päästmiseks kukkusid läbi. 1980. aastate lõpul ning 1990. aastate alguses lagunes NSV Liit kui ka kogu idablokk. Külm sõda oli selleks korraks lõppenud. Allikas:Vikipeedia
-
Vigilius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast. Ta oli konsul Johannese poeg. Ta pärines Rooma aristokraatlikust suguvõsast, kust põlvnesid mitmed konsulid. Vigiliuse vend Reparatus oli senaator. Vigilius oli Bonifatius II ajal diakon (kardinaldiakon). Bonifatius II määras ta aastal 531 oma järeltulijaks. Vaimulikkonnas puhkenud ägeda kriitika tõttu tühistas paavst samal aastal oma otsuse.
Allikas:Vikipeedia