-
Algselt puudutas sõja algus Eestit suhteliselt vähe. Saksa vägede lähenemisel muudeti mitmed linnad sõjaväelaagriteks (nt Tartu, Narva, Võru) ning algasid mobilisatsioonid, s.t Vene sõjaväkke lisati suur arv eestlasi. Sõjaliste vedude tõttu halvenes Eesti majandus, kuna vähenes toorainete vedu Venemaalt. See-eest aga elavnes rahvuslik ühtsustunne (Linnadeliidu Komitee ja Põhja-Balti Komitee) -
Noorte radikaalide üks juhte (advokaat Jüri Vilms) nõudis esimest korda avalikult, et Eestile antaks Venemaa koosseisus rahvuslik autonoomia. -
Petrogradi toitlusrahustused kasvasid revolutsiooniks, mille käigus keiser loobus troonist ning Venemaast sai vabariik. Võim läks seejärel Ajutise Valitsuse ning Petrogradi nõukogu kätte. -
Impeeriumi langemise teated jõudsid Tallinnasse, mille järel tallinlased suundusid poliitilisi vange vabastama. Paks Margareeta (tol ajal vangla) süüdati põlema ning vabastati vangid, nii tehti hiljem ka kõigis teistes vanglates. Lisaks rüüstati ka politsei- ja kohtuasutusi. -
Ajutisele Valitsusele esitati autonoomiaseaduse projekt. Kuna ametnikud venitasid asjaajamisega, hakati AV-le survet avaldama. -
Ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta. Kubermangukomissariks sai Jaan Poska, kelle valdusteks said Eestimaa kubermang ning Liivimaa kubermangu põhjaosa (mõlemad ühendati ühtseks tervikuks). Nõuandvaks organiks sai Ajutine Maanõukogu, täidesaatvaks Maavalitsus. -
Mais toimusid Maanõukogu, s.t Eesti esimese parlamentaarse rahvaesinduse valimised. Lisaks asendati kubermanguvalitsuse vene ametnikud eestlastega, eesti keelest sai ametlik asjaajamiskeel ning hakati korraldama munitsipaalvalimisi. Hakati looma ka Eesti rahvusväeosi. -
Eestis oli tekkinud terve hulk erakondi. Algselt domineerisid rahvuslikud erakonnad, kuid varsti kasvas emamlaste populaarsus Eestis tohutult ning oktoobriks oli saavutanud juhtpositsiooni Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Oktoobris viisid enamlased läbi Venemaal relvastatud võimuhaaramise ning varsti jõudsid komissarid ka Eestisse. Ei läinud kaua, kui Viktor Kingissepp võttis Jaan Poskalt võimu üle. Kõrgeimaks asutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, eesotsas Jaan Anvelt. -
Demokraatlikud omavalitsused asendati nõukogudega, miilitsa asemele määrati Punakaart ning rahvusväeosade asemel Punaarmee üksused. Isegi kohtuasutused asendati revolutsioonilised tribunalid. Seega kujunes ühe partei diktatuur. Pangad, tööstusettevõtted ning mitmed muud asutused riigstati, kogu maa kuulutati riigi omandiks. -
Pärast Riia langemist sakslaste kätte leidis Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et nõrgenenud Venemaa ei suuda Eestit enam sakslaste eest kaitsta, seega oleks õige aeg otsida toetust Antandilt. Enamlaste tahte vastu sai Maanõukogu Toompeal kokku ning võeti vastu ajalooliselt oluline otsus. Nimelt pidavat määrama Eesti tulevase riigikorra Eesti Asutav Kogu, kuni selle kokkuastumine on kõrgeim võim Maanõukogu käes. Seega katkestati riiklikud sidemed Venemaaga ning domineeris Maanõukogu. -
- aastal astuti iseseisvuse väljakuulutamiseks esimesed sammud. Lääne-Euroopasse saadeti delegatsioon ning loodi suurriikide diplomaatidega sidemeid. Iseseisvuse manifest loodeti avalikustada enamlaste põgenemise ning sakslaste pealetungi vahel. Saksa pealetung algas 18. veebruaril. Loodi kolme liikmega Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik), mille ülesandeks oli peamiselt iseseisvuse avalikustamine. 21. veebruaril kiideti iseseisvusmanifest heaks.
-
Esimesena avalikustati iseseisvus Pärnus, järgmisel päeval ka Tallinnas. Just Tallinnas asutati kiirelt ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. 25. veebruar algas tähistamisega, lehvisid rahvuslipud, jne. Pärastlõunal aga saabusid saksa väed ning nii jäi Eesti Vabariik üürikeseks. -
Eestis hakkas kehtima sõjaväeline diktatuur, varsti aga moodustati autonoomne Balti hertsogiriik. Eesti vabariiki muidugi ei tunnustatud, Ajutine Valitsus saadeti laiali, poliitiline tegevus keelustati, asjaajamiskeeleks sai saksa keel, omavalitsusjuhid asendati baltisakslastega. Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon ning tekkis sotsialistlik valitsus. Uus valitsus kirjutas alla Compiegne'i vaherahule ning vähenes Saksa vägede mõjuvõim. -
Saksa väed lubasid pärast tallinlaste rahutusi Ajutise Valitsuse kokkukutsumist, mille koosolek toimuski 11. novembril. Samal ajal alustas tegevust Eesti Vabariigi esimene relvastatud kaitsestruktuur, Eesti Kaitseliit.Tasapisi läks aina rohkem võimu eestlaste kätte, lõplikult 21. novembril. -
Eesti Vabariigi püsimine polnud aga kindel, kuna idapiirile kogunesid Punaarmee väed. Nende ülesandeks oli vallutada Narva ja Valga ning seejäärel liikuda läbi Eesti ja Riia. 28. novembril algas venelaste esimese rünnakuga Vabadussõda, mille järel põgenesid nii baltisakslaste kui ka Eesti väed. -
Moskva püüdis anda Narva sissetungile kodusõja ilmet, siis kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun (n-ö enamlaste iseseisev riik). Selle kommuuni iseseisvust tunnustas vaid Venemaa ning Kommuuni nõukogu (eesotsas Jaan Anvelt) täitis Kremli korraldusi. Lisaks tõusis esile ka poliitiliste vastaste represseerimine -
Põhijõuks soomusrongid ning ülemjuhatajaks Johan Laidoner aitasid Eesti vägedel Punaarmee pealetung peatada, vabastati Tartu, Narva ning pärast ohvriterohket Paju sõda oluline raudteesõlm Valga (1. veebruar). Samal päeval vabastati ka Võru, millega oli Eesti võõrvägedest vaba.
-
Landeswehri sõda oli 5. juunist 1919 kuni 3. juulini kestnud konflikt Lätis. Läti kaitsejõududeks kujunes tuumik Balti Landeswehr ja Saksa vabatahtlike Rauddiviis. Baltisakslased (eesotsas kindral Rüdiger von der Goltz) aga korraldasid Lätis riigipöörde ning valitsus kukutati. See tekitas Eestis ärevust ning sihiks võeti nüüd Saksa väed. -
Sõja teine osa algas sakslaste pealetungiga. Alles Eesti varuüksuste saabumisel hakkasid Saksa väed taanduma ning 23. juunil marssis Rahvavägi lahinguta Võnnu linna. Kuna Landeswehr'i sõda nähti kui aastatepikkusest orjusest ning alandusest vabanemist. Eestlased suutsid tungida kuni Riia linnani, ning sel hetkel sõlmiti Antandi nõudel vaherahu (3. juuli) -
Punaarmee rünnakute nurjumise tulemusena alustas Vene valitsus rahuläbirääkimisi. Esimene kohtumine Pihkvas lõppes tulemusteta, Detsembris suunas Punaarmee oma viimased jõud Narva vallutamisele, kuid see nurjus. Nende lahingute ajal toimus Tartu rahukonverents. Eesti delegatsioon Jaan Poska juhtimisel sundis Venemaad 31. detsembril vaherahulepingule alla kirjutama, mis hakkas kehtima 3. jaanuarist -
Pärast pikemat vaidlemist jõuti ka Eesti-Vene piiri- ja majandusküsimustes kokkuleppele, ning 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahu. Sellega lõpetati Vabadussõda, määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir ning Eesti sai venemaalt iseseisvuse tunnustamise ning osa Venemaa kullavarudest. -
Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov ja Saksamaa välisminister J. von Ribbentrop kirjutasid Moskvas alla mittekallaletungi lepingule. (Tuntud ka kui Hitleri-Stalini pakt). Pakti salajale lisaprotokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa. Vene huvisfääri jäi Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia, Saksamaa sai Leedu ja Lääne-Poola. Pakttegi Saksamaast ja Nõukogude Liidust poliitilis-sõjalised liitlased.
-
Saksa väed tungivad Poolasse, sõja algus. -
Moska ootas oma plaanide käivitamisega sobivat ettekäänet, milleks sai Tallinna sadamasse sisenenud Poola allveelaev Orzel. Laev oli põgenenud Poolast ning Kreml kasutas seda Eesti süüdistamiseks neutraliteedi rikkumises.
-
Lepingu allkirjastamisega lubasid osapooled hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest ning osutada vastastikust abi. Eesti andis lisaks territooriumit Nõukogude Liidu mereväebaaside jaoks. Samad lepingud suruti ka Lätile ja Leedule peale. -
Pärast Hitleri kõne Ida-ja Kesk-Euroopa saksa rahvusgruppide liikumisest Saksamaale, kadusid Eestist kõik baltisakslased. See nõrgestas eestlaaste majanduslikku ja vaimset potentsiaali ning tugevnesid kuuldused Balti riikide mahamüümisest Moskvale. -
Nõukogude Liit oli hakand suhteid teravdama ning 14. juunil esitati Leedule ultimaatum, s.t Moskvale meelepärase valitsuse moodustamine ning Punaarmee väed suurematesse keskustesse. Sama ultimaatum esitati Lätile ja Eestile ning see võeti hääletult vastu. 17. juunil tulidki okupatsiooniarmee sõdurid üle Eesti piiri. Kindral Laidoner sunniti alla kirjutama Narva diktatuurile. -
Tallinna saabus Stalini eriesindaja Andrei Ždanov. Tema suunamisel hakati Vene saatkonnas kokku seadma uut Eesti valitsust. Kohalikele vasakmeelsetele tehti ülesandeks korraldada meeleavaldus Moskva ultimaatumis esitatud nõudmiste toetuseks. Vabaduse väljakule kogunes mõnituhat inimest, kes nõudsid Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Samal õhtul andis Päts allkirja otsusele ', millega nimetati ametisse uus valitsus, eesotsas Vares-Barbarusega. -
Riigikogu saadeti laiali, kuulutati välja Riigivolikogu valimised. Valimiste korraldamiseks moodustati Eesti Töötava Rahva Liit (propaganda Moska-meelsete kandidaatide toetuseks). -
Juulis kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja palus selle vastuvõtmist Nõukogude Liidu koosseisu. Sellega jõudis Eesti annekteerimine Venemaa poolt lõpule -
Siseasjade Rahvakomissariaat viis ellu mitmeid repressioone. Kadusid endine poliitiline ja majanduslik eliit, küüditati Päts koos perekonnaga ning Laidoner. Repressioonide kulminatsiooniks sai massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis Balti riikides. Eestist deporteeriti umbes 10000 inimest. -
Vene-Saksa sõja algul taandusid Punaarmee väed. Juulis ületasid sakslased Eesti piiri, pärast mida loovutasid punaväed kogu Lõuna-Eesti. Wehrmachti pealetungi vastu punaväelased ei saanud ning 28. augustil jäeti ka Tallinn maha. Tol ajal tekkis ka metsavendade liikumine sooviti kättemaksu, enesekaitset ning võimalusel ka iseseisvust.
-
Detsembris allutati Eesti Berliinis tegutsevale okupeeritud idaalade ministeeriumile, eesotsas Alfred Rosenbergiga. Moodustati Ostlandi riigikomissariaat, s.h Eesti kindralkomissariaat. Saksa okupatsioonivõimu kõrvale tekkis ka Eesti Omavalitsus, eesotsas kunagise vabadussõjalaste propagandajuhi Hjalmar Mäega. -
Märtsipommitamine (6.-9. märts) oli osa Nõukogude terrorirünnakutest Eesti suuremates linnades, et nõrgestada sakslaste tagalaid ning hävitada moraalset seisu. Tulemuseks aga oli hoopis eestlaste võitlusmoraali tugevdamine, tekkis suur viha ning kättemaksuiha. -
Kommunismivastase võitluse suuna eesotsa tõusis rahvuslaste vanem põlvkond, eesotsas endise peaministri Jüri Uluotsaga. Teine tüüp rühmasid olid nooremad põlvkonnad, kes lootsid lääneriikide demokraatiale. Algselt tegutsesid rühmad iseseisvalt, kuid 1944. aastal moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, kelle eesotsa valiti advokaat Otto Tief. Iseseisvumise välja kuulutamine oli peaaegu võimatu, kuid sobivaks hetkeks valiti 18. september, kui saksa väed hakkasid taanduma. -
Uluotsa määratud Vabariigi valitsus ning uus sõjaväe ülemjuhataja Jaan Maide üritasid võimu enda kätte haarata ning 20. septembril heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Punaväelaste pealetung oli aga alanud, tankid saabusid Tallinnasse ning Läänemaal arreteeriti ministrid, Maide hukati ja lasti alla Eesti lipp. Eesti NSVs oli juhtiv koht kommunistlikul parteil, kuigi vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus..
