-
Alepõllundus ehk aleviljelus (inglise keeles slash-and-burn, slash-and-burn cultivation, shifting cultivation) on algeline põllundusviis; maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga. Algselt põletati kasvavaid puid, hiljem langetatud metsa. Maad kasutatakse mõned aastad, jäetakse seejärel maha ja lastakse võssa kasvada. Kui maa viljakus on taastunud, võidakse see uut alet tehes uuesti kasutusele võtta. Tänapäeval kasutusel rohkem Lõuna riikides. -
Eesti esiajalugu on jaotatud keskmiseks kiviajaks (9600–3900 a eKr), nooremaks kiviajaks (3900–1800 a eKr), pronksiajaks (1800–500 eKr) ja rauaajaks (500 eKr – 13. sajand) ning need omakorda alaperioodideks.
-
-
-
See on üks vanimaid teadaolevaid asulakohti Eestis, mis kuulub Mesoliitikumi (umbes 9500–5000 eKr). Leitud on palju kalaluude ja muid jäänuseid, mis viitavad sellele, et inimesed elasid ja toitusid peamiselt kaladest.
-
Narva kultuuri asulakohad: Narva kultuur oli kiviaja viimane periood Eestis (umbes 5300–1750 eKr). Arheoloogilisi leide on mitmetes asulates, nagu Narva, Pulli ja Selli, mis annavad aimu nende inimeste eluviisist, matusest, tööriistadest ja keraamikast.
-
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallide töötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamasti kivist. Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi.
Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid. Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma. -
-
Luude põhjalikum uurimine viitas, et asulast leiti nii inimese läheduses elutsevate hiirte kui aasasid ja muid looduslikke elupaiku eelistavate näriliste luid. Lisaks olid tibatillukestel kontidel küpsetamisjäljed.
Uurija kinnitusel polnud hiired ega rotid ilmselt Skara Brae muistsete elanike põhitoit. Sealne rahvas pidas juba põldu ja püüdis kala ning sõi ka karpe ja muid mereande. -
Eesti pronksiaeg oli periood Eesti muinasajast, mida paigutatakse umbes vahemikku 1800–500 eKr.
Seda perioodi jaotatakse vanemaks pronksiajaks (1800–1100 eKr) ja nooremaks pronksiajaks (1100–500 eKr)
Pronksiajale eelnes Eesti noorem kiviaeg ja järgnes Eesti rauaaeg. -
Varased kalmed on ilma keraamika ja järelmatusteta ning kuuluvad perioodi umbes 1200–900/800 aastat eKr. Hilistes kalmetes, mida hakati rajama umbes 10.–9. sajandi paiku eKr või hiljem, on keraamika suhteliselt tähtsal kohal ja neis esineb tavaliselt ka järelmatuseid.
-
Pronksiajal levisid Eestisse peamiselt kaugematest maadest pärinevad pronksesemed, sest pronksi tootmiseks vajalikku vaske ja inglistina Eesti alal ei leidu. Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist.
-
Jõelähtme kivikirstkalmistu (ka Rebala kivikalmed, Jõelähtme kivikalmed) on kivikirstkalmete rühm Tallinna-Narva maantee ääres Tallinnast 20 km idas. Kalmistu jääb Rebala muinsuskaitseala piiresse.
Kalmistu on pärit nooremast pronksiajast, umbes 9.–8. sajandist eKr.
Kalmetest suur osa hävis aastatel 1946–1949, kui ehitati Tallinna–Narva maanteed. 36 kalmet säilis ja neid uuris aastatel 1982–1984 Ants Kraut. Kalmeid ümbritses paekividest laotud ringmüür. -
Eestisse jõudis raud aeglaselt. Sõna raud on eesti keelde laenatud Skandinaaviast ning arvatavasti tulid esimesed raudesemed ka sealt. Vanimad seni leitud raudesemed pärinevad 6. sajandist eKr. Järgnenud sajanditel levisid raudriistad aga kiiresti.