-
-
tuntakse ajastule tüüpiliste suurte ülikuhaudade (kofun) järgi ka Kofuni ajastuna. Sel ajal ühtsest riigist ilmselt veel rääkida ei saa. Honshū lõunaosas valitses oma piirkondi hulk omavahel sõdivaid ülikusuguvõsasid. Jätkus intensiivne migratsioon Koreast ja Hiinast. Tulnukad tõid kaasa hiina kultuuri, mis levis ülikkonnas, ning osalesid võitluses poliitilise ülemvõimu pärast.
-
Seda olevat valitsenud preesterkuninganna Himiko, kelle võimu alla kuulunud enam kui 30 väikevaldusest koosnev konföderatsioon. Yamatai vahetas saadikuid Wei riigiga Hiinas ja Baekjega Koreas. Tänapäeval peetakse Yamataid hilisema Yamato riigi eelkäijaks, mille järgi on saanud nime järgmine ajastu Jaapani ajaloos.
-
- a rajas keisrinna Genmyō esimese paikse pealinna Nara, mille järgi on saanud nime vastav ajastu Jaapani ajaloos (710–794). Nara ajastut iseloomustas eeskätt keisrivõimu konsolideerumine. Jätkusid tihedad sidemed Tangi õukonnaga, kuhu iga 20 aasta järel saadeti suur saatkond. Pealinn Nara projekteeriti ja ehitati Hiina Tangi riigi pealinna Changani eeskujul. Jätkus hiina kultuuri ülevõtmine ja budismi õitseng eeskätt õukonnareligioonina. Budistliku kultuskeskusena ehitati Narasse Todaiji tem
-
) tähistas üleminekut keisrivalitsuselt šogunaadile. 1192. a omistas keiser Minamoto no Yoritomole šoguni e “ülemjuhataja” tiitli. Yoritomo valis oma residentsiks Kamakurasse, kuhu viis oma õukonna ja valitsuse, mida nimetas “telgivalitsuseks” (bakufu; selle lääne ekvivalent ongi sõnast shogun tuletatud “šogunaat”). Keisrile jäi pelgalt rituaalne positsioon, kuna täitevvõim läks šogunile. Kamakura šogunitel tuli seda aga tegelikult jagada teiste võimukate suguvõsadega kohtadel. Ühiskonna eliidi
-
Kamakura šogunaadi nõrgenemine tõi 14. saj algul kaasa rivaalitsevate suguvõsade vahelise kodusõja, mille käigus lühikeseks ajaks (1333–1336) taastati keisrivõim (nn Kemmu restauratsioon). Restauratsiooni toetanud Ashikaga suguvõsa rajas aga uue šogunaadi ja viis 1338. a oma residentsi keisrilinna Kyōto Muromachi rajooni, mille järgi Ashikaga šogunaadi valitsemisaega (1336–1573) tuntakse ka Muromachi ajastuna.
-
Muromachi ajastu viimast sajandit iseloomustasid pidevad sõjad ja feodaalne killustatus. Ajastut vahemikus 1478–1605 tuntaksegi seetõttu Sõdivate riikide ajastuna (sengoku jidai), mil maaisandad pidasid sõdu nii omavahel kui ka šõguni valitsusega. 16. saj lõpul püüdsid võimu haarata mitmed suguvõsad.
-
Välispoliitikas oli olulisim samm suhete taastamine Mingi dünastia Hiinaga 15. saj algul, kuhu hakati saatma andamidelegatsioone. Samuti arendati Hiinaga mõningast kaubavahetust ja tehti koostööd Hiina idarannikut rüüstavate jaapani piraatide vastu. 16. saj tekkisid esimesed kontaktid Läänega. 1543. a saabusid Kyūshūle portugallased, kes rajasid seal kaubabaasi ja panid aluse üle sajandi kestnud nn nanban kaubandusele Jaapani ja Euroopa vahel. Sajandi lõpus järgnesid neile hispaanlased ja hollan
-
Esimene jesuiidi misjonär, prantslane Francis Xavier saabus Kyūshūle 1549. a. Kohalike daimyo’de toel levis katoliiklus seal 16. saj teisel poolel jõudsalt, kuid sellele tegi lõpu sajandi lõpul puhkenud kristlaste verine tagakiusamine šoguni valitsuse poolt.
-
Tokugawa Ieyasul (1543–1616), kes 1603. a rajas uue šogunaadi, mis jäi viimaseks Jaapani ajaloos ja kestis kuni 1868. a-ni.
Tokugawa šogunaadi valitsemisaega tuntakse ka Edo ajastuna, kuna šogunite pealinnaks sai Edo (tänapäeva Tokyō). Tokugawa ajastul valitses Jaapanis üldiselt rahu, seda tänu poliitilise süsteemi rakendamisele, mis harmoneeris šoguni valitsuse ja kohalike daimyo’de võimujaotuse (bakuhan süsteem, kus baku tähendab valitsust ja han kohalikke maaisandaid). Tokugawa šogunitel oli -
- saj esimesel poolel olid šogunaadi välissuhted avatud ja mitmekesised. Õitses sanban kaubandus Läänega. Eurooplastelt võeti üle tehnilisi uuendusi, hakati ehitama lääne tüüpi sõja- ja kaubalaevu. Alates 17. saj keskelt hakkas šogunite valitsus aga ajama üha isolatsionalistlikumat poliitikat. Eurooplastel lubati kaubelda ainult paaris sadamas Kyūshūl, kristlus peaaegu hävitati ja misjonitöö keelati. Väliskaubandus läks täielikult valitsuse kontrolli all. Ka suhted Hiina ja Koreaga minimseerit
-
Meji ajastu (1868-1912). 1868. a sundis reformimeelne fraktsioon valitsuses viimase Tokugawa šoguni tagasi astuma ja võim anti formaalselt üle keisrile. Sellepärast nimetatakse neid sündmusi ka Meiji restauratsiooniks aasta varem troonile tõusnud keiser Matsuhito valitsemise deviisi järgi (meiji – “valgustatud valitsemine”). Riigi pealinnaks kuulutati Edo, mis nimetati ümber Tokyōks. Sinna viidi üle ka keisri õukond.
-
Poliitiliste reformide kaks aastkümmet, mille vältel mindi üle lääne tüüpi valitsusele ja konstitutsioonilisele monarhiale kulmineerus 1889. a esimese konstitutsiooni vastuvõtmisega. Samal ajal hakati propageerima rahvuslust. Selle üheks väljenduseks sai riiklikult toetatud ja institutsionaliseeritud šintoism, millele anti riigiusu staatus.
-
- saj esimesel poolel süvenesid vastuolud šogunaadi ja edumeelsemate samuraide vahel. Viimased väärtustasid läänelikke teadmisi, vabakaubandust ja arengut, kuna konservatiivne šogunaat hoidis kinna neokonfutsianistlikest põhimõtetest ja idealiseeris traditsioonilist agraarühiskonda. Jaapanile hakkasid survet avaldama ka Lääne suurvõimud, kes nõudsid sadamate avamist Lääne kaupmeestele.
-
- a rajas keiser Kammu (valitses 781–806), keda peetakse üheks silmapaistvamaks keisriks Jaapani ajaloos üldse, uue pealinna Heiani (hilisem Kyōto), mis jäi keisri residentsiks ja riigi ametlikuks pealinnaks ligi 1000 aastaks. Heiani ajastu (794–1185) oli keisrivõimu ja jaapani klassikalise kultuuri kõrgperioodiks. Samas hakkas juba 9. saj keskel keisrite osa riigi tegelikus valitsemises vähenema. Poliitiline võim kandus üha enam omavahel konkureerivate tugevate suguvõsade kätte, kes tuginesi
-
See on oma nime saanud tänapäeva Asuka küla järgi Narast lõuna pool, mille piirkonnas asusid Yamato valitsejate residentsid. 6.–7. saj jooksul alistas Yamato oma ülemvõimule kogu Honshū lõunaosa ja Kyūshū saare. Hiina eeskujul hakkasid selle valitsejad tituleerima end keisriteks.
