Japan

Jaapani ajalugu 20. sajandi alguses

  • 100

    Yamatai riik

    Yamatai riik
    1. saj Hiina kroonikad räägivad Jaapani saartel asunud Yamatai riigist. Seda olevat valitsenud Himiko.Yamataid peetakse hilisema Yamato riigi eelkäijaks.
  • 250

    Yamato ajastu

    Kofuni ajastu. I poolt (250–538) tuntakse kui Hiina kultuuri maabumisega tänapäeva Jaapani saarele. Teist poolt (538–710) tuntakse Asuka ajastuna.See on oma nime saanud tänapäeva Asuka küla järgi Narast lõuna pool, mille piirkonnas asusid Yamato valitsejate residentsid.6.–7. saj jooksul alistas Yamato oma ülemvõimule kogu Honshū lõunaosa ja Kyūshū saare. Hiina eeskujul hakkasid selle valitsejad tituleerima end keisriteks.
  • Jan 1, 710

    Nara ajastu

    Nara ajastu
    Nara ajastut iseloomustas eeskätt keisrivõimu konsolideerumine. Jätkusid tihedad sidemed Tangi õukonnaga, kuhu iga 20 aasta järel saadeti suur saatkond. Pealinn Nara projekteeriti ja ehitati Hiina Tangi riigi pealinna Changani eeskujul. Jätkus hiina kultuuri ülevõtmine ja budismi õitseng eeskätt õukonnareligioonina. Budistliku kultuskeskusena ehitati Narasse Todaiji tempel buddha Vairotšana hiigelkujuga. Nara ajastu oli jaapani klassikalise kirjanduse kujunemisperiood, mil koostati esimesed Jaap
  • Jan 1, 1185

    Kamakura ajastu

    Kamakura ajastu
    Kamakura ajastu (1185–1333) tähistas üleminekut keisrivalitsuselt šogunaadile. 1192. a omistas keiser Minamoto no Yoritomole šoguni e “ülemjuhataja” tiitli. Yoritomo valis oma residentsiks Kamakurasse, kuhu viis oma õukonna ja valitsuse, mida nimetas “telgivalitsuseks” (bakufu; selle lääne ekvivalent ongi sõnast shogun tuletatud “šogunaat”). Keisrile jäi pelgalt rituaalne positsioon, kuna täitevvõim läks šogunile. Kamakura šogunitel tuli seda aga tegelikult jagada teiste võimukate suguvõsadega k
  • Jan 16, 1336

    Muromachi ajastu

    Muromachi ajastu
    Ashikaga šogunaat ei suutnud luua nii tugevat ja tsentraliseeritud võimu, kui seda oli teinud eelmine, Kamakura šogunaat. Kuni 1392. a-ni kestsid kodusõjad. Pealinnas oma võimu kindlustanud šogun andis kohalikele suurnikele (daimyo) senisest suuremad õigused oma valduste valitsemisel.
    Välispoliitikas oli olulisim samm suhete taastamine Mingi dünastia Hiinaga 15. saj algul, kuhu hakati saatma andamidelegatsioone. Samuti arendati Hiinaga mõningast kaubavahetust ja tehti koostööd Hiina idarannikut
  • Jan 1, 1478

    Sõdivate riikide ajastu

    Sõdivate riikide ajastu
    Muromachi ajastu viimast sajandit iseloomustasid pidevad sõjad ja feodaalne killustatus. Ajastut vahemikus 1478–1605 tuntaksegi seetõttu Sõdivate riikide ajastuna (sengoku jidai), mil maaisandad pidasid sõdu nii omavahel kui ka šõguni valitsusega. 16. saj lõpul püüdsid võimu haarata mitmed suguvõsad.
  • Edo ajastu

    Edo ajastu
    Tokugawa ajastul valitses Jaapanis üldiselt rahu, seda tänu poliitilise süsteemi rakendamisele, mis harmoneeris šoguni valitsuse ja kohalike daimyo’de võimujaotuse (bakuhan süsteem, kus baku tähendab valitsust ja han kohalikke maaisandaid). Tokugawa šogunitel oli suurem võimutäius, kui varasematel šogunitel, samas valitsesid nad rõhutatult keisri nimel, suurendades keisi rituaalset tähendust.
  • Meji ajastu

    Meji ajastu
    Meji ajastu sundis reformimeelne fraktsioon valitsuses viimase Tokugawa šoguni tagasi astuma ja võim anti formaalselt üle keisrile. Sellepärast nimetatakse neid sündmusi ka Meiji restauratsiooniks aasta varem troonile tõusnud keiser Matsuhito valitsemise deviisi järgi (meiji – “valgustatud valitsemine”). Riigi pealinnaks kuulutati Edo, mis nimetati ümber Tokyōks.
  • Heiani ajastu

    Heiani ajastu
    1. a rajas keiser Kammu (valitses 781–806), keda peetakse üheks silmapaistvamaks keisriks Jaapani ajaloos üldse, uue pealinna Heiani (hilisem Kyōto), mis jäi keisri residentsiks ja riigi ametlikuks pealinnaks ligi 1000 aastaks. Heiani ajastu (794–1185) oli keisrivõimu ja jaapani klassikalise kultuuri kõrgperioodiks. Samas hakkas juba 9. saj keskel keisrite osa riigi tegelikus valitsemises vähenema. Poliitiline võim kandus üha enam omavahel konkureerivate tugevate suguvõsade kätte, kes tuginesi