-
-
Õpetajate päeva tähistati Eestis koolides juba 1960. aastatel, kuid tänase koolilapse kalendrisse kuulub see tingimata ja on kindla kuupäevaga seotud. Tavad pole aastate jooksul kuigivõrd muutunud, ehk ainult selle poolest, et 1960. aastatel lasti õpilastel tunde anda, õpetajad ise tundi ei läinud. 1990. aastatest on õpetajate päevad vabamad ja naljarohkemad. Vanemad õpilased mängivad õpetajaid ja kooli juhtkonda. Sagedasti on tunnid lühendatud, toimub võistlusi ja etendusi -
Kevadise künnipäeva sügisene vaste. Kunagine eestpalvete päev sügistööde lõppedes. Rahvakalender jagas aasta vastavalt olulistele töödele kas neljaks või kaheks võrdseks osaks ja kolletamispäev märkis arvatavasti talve algust looduses. Päeva kohta on märkmeid üksnes varasemates trükistes, kus seda nimetatakse ajaks, mil lehed ja vili on oma värvi muutnud. -
Tuntud üksnes Ida-Eesti õigeusu aladel, päeval on ühisjooni slaavlaste vanemate päevaga. Algselt tähistati seda kolm nädalat pärast mihklipäeva. Mitmel pool kandus midruskipäev kalendrireformide tõttu ühte usupuhastuspäevaga (31. oktoober). Peamine on olnud suguvõsade kogunemine, surnute mälestamine, toidu haudadele viimine, kirmased. Mõnel pool tapeti lahkunute mälestuseks kukk -
Rahvakalendris väga vähetuntud püha, mille kohta on üldtuntud ilmavanasõna, mis märgib maa ja vete külmumist: Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.
Vanemates trükistes on simunapäeva nimetatud hingedeaja lõpuks.
Eestis on Simuna kihelkond ja kirik pühendatud apostlitele Siimonile ja Juudale. -
Halloween hakkas Eestis levima 1980. aastate lõpus. Kombestikult ühendab tähtpäev endas meie hingedeaja, mihklipäeva ja mardipäeva tavasid. Halloween'i tähistatakse tänagi rohkem linnades, kus liiguvad ringi tontlike maskidega lapsed. Arvestatavaks köögiviljaks muutus kõrvits 19.-20. sajandil. Küll on aga mitmetes lasteaedades ja koolides sellel päeval korraldatud kõrvitsatest laternate ja maskide tegemise konkursse. -
-
Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris -
Isadepäeval pole rahvatraditsioonis alust ja enamikus maades on seda hakatud tähistama 1970. aastatel, välja arvatud Ameerika Ühendriikides, kust tähtpäeva idee algupäraselt pärineb. Novembri teisel pühapäeval sattub see lähestikku mardipäeva ja kunagiste oktoobripühadega. Ehkki isadepäeva on püütud igati perepühaks muuta, on see senini pigem koolide, õppeasutuste, sõjaväeosade, sõjakoolide ja muude selletaoliste organisatsioonide poolt tähistatav tähtpäev. Eestisse tuli isadepäev Soomest. -
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni. -
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. -
Andresepäevast algab advendiaeg, mis tõusis oluliseks just 20. sajandi teisel poolel. Advendiajaks valmistati lastele erilisi riidest või paberist advendikalendreid, kus iga päev oli võimalik avada uus aken või tasku ja leida selle tagant/alt mänguasi või maiustus. Varasemas rahvakalendris oli andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula. Tavaks oli kogu öö põletada tuld. -
Advendiaeg kestab neljandast pühapäevast enne jõule jõululaupäevani, üldiselt alustatakse Eestis advendi pidamist 1. detsembrist. Adventi ei ole eestlased tähistanud ja nii on see komme hakanud toimuma advendikalendrite vahendusel, mida näiteks 1970.-1980. aastatel lapsevanemad ise oma lastele meisterdasid ja mille taskutest või aknakeste tagant võis leida pildi, kommi või muud toredat. Jõulukuul käisid ka päkapikud, kes tõid lastele maiustusi ja muid toredaid asju. -
-
Nigulapäev on üks vana kalendri aegadest säilinud pühadest, mida on tähistanud õigeusklikud Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel. Seal on nigulapäeva peetud talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Rahvakalendris on see püha olnud 19. sajandi lõpul üpris tundmatu. Eeskätt on teatud seda kui ilmade külmenemise tähist. See on kõige pikem öö – kotkas kukub puust maha, sest ta küüned väsivad ära. Kui on paha ilm, saab paha kevade. -
Luutsipäeva tähistati Eestis eestkätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega - siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel. Mingis suhtes erandlikel päevadel püüti kõigest halvast vabaneda, seetõttu oli kurja tõrjumine aktuaalne ka luutsipäeval - ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kehtis ketrus- ja kudumiskeeld. -
Toomapäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive: on liikvel surnute hinged. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu, lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu. -
Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. Jõulude juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine või meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad. -
Tabanipäev ehk hobustepüha oli 19. sajandil tuntud üksnes Eesti põhjarannikul ja oli üpriski sarnane soomlaste vastava tähtpäevaga. 17. sajandil eesti tavade kohta on kirjutatud "Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi." 20. sajandi alguses on mäletatud, et hobustele pakutud õlut ja pestud õllega nende kõrvu. Muidugi kuulus selle päeva juurde hobustega ümber kiriku sõitmine või lihtsalt sõitmas käimine. -
Eesti rahvakalendris on süütalastepäev vähetuntud püha, osa jõuludest. Mõnel pool viidi jõuluprahti või -heinu välja, tööd üldiselt ei tehtud. Kirikliku tausta tõttu kuulus õnnetute päevade hulka, näiteks arvati, et sel päeval sündinutel ei ole elus õnne. Ketrustööd olid keelatud. Päeva tähistatakse hukatud laste mälestuseks. -
Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.
Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk.